Ülo Veldre: kaose ja korra piiril

Tartu linnavolikogu liige Ülo Veldre (SDE). Foto: Margus Ansu

Loo pealkiri pärineb Supilinna teemaplaneeringu lisast, riigihanke korras Artes Terrae koostatud tööst nr 19ET10, kus on püütud sõnadesse panna Supilinna olemust: «Supilinna võlu on olla kirjutatud üles kahe maailma ja selle kahe esinemisvormi – kaose ja korra – piiril.»

Artes Terrae koostas ilmselt korda austades ka Herne t 45/47 detailplaneeringu (DP), mille elluviimisel põhjustas arendaja Gert Roosaar tõelise kaose.

Olen ühte meelt nendega, kes väidavad, et selline kaose ja korra piiril ehitamine pole ainuomane mitte üksnes Supilinnale.

Kaose ajajärk

Linnavolikogu arengu- ja planeerimiskomisjoni samal koosolekul, kus tehti linnavalitsuse soovitule vastupidine ettepanek mitte algatada Herne 45/47 uut detailplaneeringut, mis seadustaks kehtivat detailplaneeringut eiravalt ehitatud hoone, võeti aeg maha ka kaubamaja uue detailplaneeringu asjus.

Just see tuletas ajakirjandusele ja avalikkusele meelde uue kaubamaja kunagise saaga: lubatud U-tähe kujulise sisehooviga hoone asemele ehitati kinnine karp, ületati krundi täisehitamise mahtu ja piirkõrgust, muude tingimuste rikkumisest rääkimata. Kaubamaja sai tegevusloa (legaliseeriti) tingimuslikult. Kõrgusepiirangut ületavad tehnorajatised katusel tuli varjata «viigilehega» (viinapuudega), mis on tänini täitmata.

Kaose maailma kuuluvaid ehitisi, mis tänu ajakirjandusele on pälvinud laiemat tähelepanu, leidub teisigi. Kurikuulsamatest meenutaksin Kroodo-tower’i imelist kasvamist lubatust 20 meetrit kõrgemaks Tigutorniks, mis põhjustas küll läbiotsimise Tartu linnavalitsuses, aga ei teinud lõppu kaosele ehituspraktikas.

Napilt kuu aega tagasi avati Tasku ja Plasku vahel kaubandustänav, mis ei ole kuidagi kooskõlas 2001. aastal kehtestatud detailplaneeringuga. Planeerimise põhimõtteid eirates on seal muudetud isegi krundistruktuuri.

Aprillikuu volikogus ei õnnestunud tõestada, et Veski t 13 käib ebaseaduslik, kehtiva DP järgi ühiskondliku hoone (ümber)ehitamine korterelamuks.

Aprillis tühistati vana DP ja saadeti avalikule arutelule üldplaneeringut muutev(!) DP, mis juunis ka märkimisväärse tähelepanuta vastu võeti. Miks siis nüüd arengu- ja planeerimiskomisjon ei nõustunud linnavalitsuse ettepanekuga algatada Herne 45/47 ja kaubamaja uus DP? Vastavad materjalid jäid volikokku saatmata, kus need suure tõenäosusega oleks vastu võetud.

Juhtub harva, et juhtivkomisjon lükkab tagasi linnavalitsuse tehtud ettepanekud. See polnud koalitsiooni «tööõnnetus», kus opositsioon saab juhusliku häälteenamuse. Isegi kui puudusid hääletamiseks antud juhtnöörid ja maksvusele pääses mõistuspärasus, on tegu millegi enamaga – loomuliku ja paratamatu arenguga.

Supilinnas elanud Tartu linnaarhitekt Voldemar Tippel kirjutas 1938. aastal: «Läinud sajandi teisel poolel, kui algas suur rahva valgumine maalt linnadesse, algas väheste kapitalidega isikute poolt agulimajade ehitamine, mis ehituskunstile midagi juurde ei andnud ja korterioludes vajalisi paremusi ei toonud. Tolleaegne intensiivne, kuid sealjuures ebaratsionaalne ehitustegevus oli ülemaailmne ...»

Kui lisada siia veel väärmõisted vabadusest möödunud sajandi individualistliku ühiskondlik-poliitilise maailmavaate pärandusena, siis on arusaadav, kuidas võisid tekkida need troostitud agulid, mis meie riikliku iseseisvuse algaastail moodustasid tähtsa osa Eesti linnade üldpildis.

See hinnang, kuigi erinevate nüanssidega, kehtib ka taasiseseisvunud Eestis aset leidnud järjekordse linnastumise ja panganduskrahhiga katkenud ehitusbuumi suhtes. Iseasi, kas majandusolude taastudes jätkub «vähese kapitaliga ebaratsionaalne ehitustegevus», mille tulemusena kerkivad Tartu ümbruse põldudele küprokkülad ja kesklinna karpmajad, mis «ehituskunstile midagi juurde ei anna». Või millal kaovad «väärmõisted vabadusest» – nii ülemöödunud sajandi röövkapitalismist kui ka möödunud sajandi parteilisest telefoniõigusest.

Kehtiv planeerimisseadus seab juba aastaid eesmärgiks «tagada võimalikult paljude ühiskonnaliikmete vajadusi ja huvisid arvestavad tingimused säästva ja tasakaalustatud ruumilise arengu kujundamiseks, ruumiliseks planeerimiseks, maakasutuseks ning ehitamiseks». Ehitusturul aastaid valitsenud kaos on seda eesmärki pikalt hägustanud.

Tartus on kaost isegi vähem olnud kui mõnes teises linnas või (naaber)vallas, mistõttu Tartu keskmisest nõudlikum seaduse ja demokraatliku planeerimisprotsessi järgimine võib arendajatele tunduda põhjendamatu bürokraatiana. Seda enam, kui mõned väljavalitud saavad ka Tartus täiel rinnal ning pangaarvel nautida telefoniõiguse mõnusid.

Korra suunas

Põhiküsimus on, kas planeerimine ja ehitamine Tartus liigub tagasi möödunud sajanditele omaste põhimõtete ja tavade suunas või võtame omaks demokraatliku ühiskonna põhiväärtused ja mängureeglid. Tegemist on pikaajalise protsessiga, mille üle ei saa otsustada pelgalt paari nn näidisobjekti põhjal, mis on pälvinud avalikkuse erilise tähelepanu. Teisalt annavad need näidisobjektid võimaluse, et fikseerida vähemalt liikumise suund.

On tõsiasi, et uue kaubamaja ja ka Herne 45/47 ehitamisel eirati reegleid, millega ei saa vaikides nõustuda. Tervest mõistusest lähtuvalt ei ole põhjust neid hooneid ka maani maha lõhkuda.

Kompromissile jõudmine aga eeldab, et patustanud vähemalt tunnistavad oma eksimust. Samuti peaksid nad suutma end tõestada vähegi tõsiseltvõetava, sõnapidaja ja mängureegleid austava osalisena. Ilma selleta ei ole ju mõtet läbirääkimiste laua taha istudagi.

Loomulikult oleks nii kaubamaja kui Herne 45/47 puhul kergem leida kompromiss ametnike (linnavalitsuse), komisjoniliikmete ning seadusest tulenevalt ka naabrite vahel ja lasta volikogul sellele tempel alla lüüa.

Hea või halb, selline kabinetiotsus jääks avalikkusele mõistmatuks, millest sünniks ainult lisasekeldusi: kahtlustusi kellegi antud meeleheast, telefoniõigusest vm isegi juhul, kui midagi sellist ei ole olnud. Inimesed on lihtsalt kogenud ja harjunud, et asjad käivad niimoodi. Teistsuguse, demokraatliku planeerimisprotsessiga harjumiseks on vaja seda kõigepealt korduvalt kogeda.

Petetud ei ole mitte ainult üksikuid asjaosalisi, vaid kogu (Tartu) avalikkust. Seetõttu peaks nii patukahetsus kui ka usaldusväärsuse tõestamine käima avalikult.

Milline ka ei tuleks konkreetne lahendus kaubamaja või Herne 45/47 hoone puhul, olulisem on see, et linna planeerimis- ja ehitustegevuses liigutaks korra, mitte kaose suunas.

Samal teemal TPMis: «Arendaja surub linna nurka» 27.7, «Kaubamaja ehitab korruse juurde» 10.8, «Linn hoiatab Herne korteriostjaid» 15.8, «Kaks selgitust kaubamaja asjus» 15.8, «Supilinna tulevik» 17.8, «Herne tänava majaehitust saadavad uued pahandused» 28.8, «Linn asubki seadustama omavolitseja maja» 4.9, «Volikogu jäi majasaagas karmiks» 7.9, «Volikogu kahtlus pidurdab kaubamaja» 10.9, «Supilinna kaabakad ja kääbikud» 14.9.