Viimaste nädalate üks kõnelduim teema on arstide streik, mille alguseks on Eesti Arstide Liidu ja Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliidu teatel kavandatud
Juhtkiri: ootame arstidelt selgemat sõna
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1. oktoober. Mida lähemale see kuupäev nihkub, seda selgemalt on tajutav ärevus, mida meedikute samm inimestes tekitab, sest haigused ja ootamatud terviserikked ei küsi, millised ummikusse jooksnud probleemid on ühiskonnas hetkel lahendamisel. Inimene tahab elada ja tihti on see arsti abita võimatu.
Meie tervishoiusüsteem ei ole veatu ja probleemide kuhjumine ongi arstkonna radikaalse otsuse põhjus. Muidugi on selle kõige põhjus raha, mida kuluks senisest rohkem arstide, õdede ja hooldajate palkadeks, et meditsiinitöötajad ei lahkuks jõukamatesse riikidesse ja saaksid kodumaal normaalse koormusega töötada. Ja selleks, et peatada tervishoiusüsteemi lagunemine, nagu on nimetanud Arstide Liit.
Niisiis seisab Eesti ühiskond varsti silmitsi tõsise katsumusega: mis meist saab streigi ajal, mis võib organisaatorite sõnul kesta kuni kaks kuud.
Ühelt poolt väärib meditsiinitöötajate meelekindlus ja radikaalsus tunnustust, sest streigid ongi ja peavadki olema ebamugavad. Varakevadine õpetajate ühepäevane streik oli praegu kavandatavaga võrreldes lapsemäng, mis nõudis õppurite vanematelt vaid mõningast pingutust koduse elu korraldamisel, kui sedagi. Streikinuks õpetajad kauem, tulnuks ärajäänud tundide tagasitegemisega pisut vaeva näha, kuid midagi hullu poleks kellegagi juhtunud. Sama võib öelda transporditöötajate lühikeste hoiatus- ja toetusstreikide kohta. Segadust ja sagimist küll, aga mitte midagi saatuslikku. Meditsiiniga on aga hoopis teised lood.
Õpetajate streiki parema palga saamiseks toetas suurem osa Eestimaad, arstide puhul nii üksmeelsed aga ei olda. Esiteks seepärast, et arstide töö on paljude muude töödega võrreldes hästi tasustatud, kuigi palgasumma kokkusaamiseks tehtavate töötundide hulk on paljudel üle mõistuse suur.
Olgugi arstid mitmel puhul öelnud, et nad ei streigi ainult palga pärast, tuleks nii paljusid inimesi puudutava töökatkestuse eesmärki siiski selgemalt sõnastada. Sreikijate sõnum peaks olema ühiskonnale, sh patsientidele, üheselt mõistetav, sest kannatama peavad nii need, kelle registreeritud ravijärjekord teadmata aega nihkub, kui ka need, kes oma ilmnenud tervisemuredega niipea arsti juurde ei pääse.
Kuidas streigi ajal ja pärast seda ravijärjekorras olnud ja juurdetulevate patsientidega talitatakse, ei teatud eelmisel nädalal TÜ kliinikumis veel öelda. Kindel on see, et osutatakse vältimatut abi, töötavad erakorralise meditsiini ja intensiivravi osakond, mitme eriala arstid on teatanud, et jätkavad vastuvõttu. Sellegipoolest on häirituid või ohustatuid väga palju, kui arvestada, et üksnes eriarstide ambulatoorsele vastuvõtule tuleb iga päev keskmiselt 1600 patsienti.
Seega on streigi korraldajatel veel suur töö teha ja teave võimalikult kiiresti ka rahvale esitada. Me ei saa läbi ei õpetajate ega bussijuhtideta, aga arsti kätes on inimese tähtsaim vara elu. Ja mis parata, ka vastutus selle eest.