Ma ei viitsi seal seista, tee sina sellega midagi – nende sõnadega surus hea tuttav Tartu rattamaratoni finišialas oma toidutalongi mulle särgi tagataskusse ning lahkus. Paar minutit hiljem nägin veel kahte tuttavat. Punnisin küll vastu, ent oma talongid sättisid nemadki mulle pihku. Ei jõudnud finišisaginas õigupoolest küsidagi, miks nii, kuid peagi nägin põhjust ka ise.
Neli pikka ja aeglaselt liikuvat järjekorda rattamaratoni lõpetajate toitlustusala juures manasid silme ette inimmassid kaupluste ümbruses paarkümmend aastat tagasi, mil seisti tundide viisi sabas, et vahetada talongid või ja viina vastu. Kiiret mul kuhugi polnud ning otsustasin seista saba lõpuni.
Märja ihuga enam kui pool tundi tuule käes seismist tegi olemise kõhedaks. Ulatasin ühe talongi lõpuks supijagamisala valvanud turvamehele ning kuum seljanka oli sellise ootamise järel väga kosutav. Samas mõistan inimesi, kes ei pidanud rattamaratoni järel järjekorramaratonil osalemist enam mõistlikuks. Ülejäänud kolm toidutalongi on mul siiani alles.
Üks ettepanek korraldajaile, mida saaks paremini teha, tekkis rajal olles ka stardialale mõeldes. Nimelt püüdis kommentaator lühema maa ehk 40 km starti oodanute tuju üleval hoida informatsiooniga võistlusest 89 km rajalt. Samuti otsis ta stardiprotokollidest tuntud inimesi, et teavitada, kes kõik veel koos sinuga kohe pedaale tallama hakkavad.
Samal ajal võinuks ta aga inimesi harida elik üle korrata ka viisaka rattasõidu kirjutamata reeglid. Kas või meenutada, et maha jäänud sõpra saab oodata ka raja ääres, mitte keset kitsast teed seistes. Kui aga ühest künkast alla sõita ei julge või teisest üles pedaalida ei jaksa, saab ratast käe kõrval lükata samuti raja äärtes, et sinu taha ei tekiks pikki järjekordi. Kiire laskumise järel purunenud rehvi keset teed vahetama jääda on aga lausa ohtlik.
Põhiline emotsioon suurest rattapeost sai kogutud siiski stardi ja finiši vahele jäävalt 40 kilomeetrilt ning seal pole korraldajaile midagi ette heita. Kõik teeotsad olid turvaliselt kinni pandud.
Süüa, juua ja tehnilist abi jagati piisavalt. Kellel ratta külge kogunenud muda ja mättad hakkasid edasiliikumist segama, sai lasta oma sõiduvahendi kiiresti üle pesta. Sõitjad olid valdavalt viisakad ning teistega arvestavad. Raja ääres innustasid mudaaukudes ja juurikate vahel rassijaid arvukad pealtvaatajad.
Mu enda sõit läks kenasti. Jõudu jätkus, ratas pidas vastu ning väga mudastest ja libedatest oludest hoolimata õnnestus kukkumisi vältida. Veidi närvikõdi pakkus hetk, kui Pedajamäe kandis tormas rattureile vastu paanikas hobune. Loodan, et keegi ei pidanud temaga kohtumise tõttu põõsasse sõitma. Pikema maa sõitjad kohtasid Harimäelt laskudes rajal ka lehmi.