Vanemuise balletihooaja avab džäss uute tantsijate osalusel

Foto: Lauri Kulpsoo

«Moonlight Express» tuleb laupäeval Vanemuises lavale vana hea džässiklassika rütmides. Tarmo Leinatamme dirigeeritud orkestrile lisavad häälepaeltega värvi Hedvig Hanson, Uku Suviste ja Aivar Tommingas. Nendega koos on vaatajate ees balletitrupp, kelle hulgas on uusimad, augustis tööle asunud tantsijad.

«Nad on juba kollektiivi sulandunud,» ütles balletisolist Ilja Mironov (esiplaanil teisipäevases proovis koos sakslanna Maria Engeliga). «Ma arvan, et nad tunnevad ennast meie hulgas meeldivalt.»

Venemaal Gorkis sündinud Ilja Mironov on vanemuislane aastast 2007, nagu ka tema egiptlannast abikaasa Nashua Mironova.

«Moonlight Expressi» värvikale vaatemängule annavad lisa kostüümid. Näiteks laulja Hedvig Hansonil on tarvis teha viis-kuus kostüümivahetust. «See kõik on väga põnev. Ma saan kuldaväärt kogemuse,» ütles ta. «Loomulikult annab hea koreograafia lauludele palju juurde ja mulle on alati meeldinud vaadata häid tantsijaid.»

Lavastaja-koreograaf, kostüümikunstnik ja lavakujunduse autor Mare Tommingas on endale appi võtnud Horvaatia koreograafi Igor Barberiƒi ning vanemuislasest valguskujundaja Tõnu Eimra.


Vanemuise balletitrupiga liitus augustis kaheksa välismaa tantsijat

Brandon Alexander tahab alatasa paremaks saada

Enne Tartusse tööle tulekut teadis ameeriklane Brandon Alexander, et Eesti on väga sõbralike inimestega väike riik. «Siiani olen kogenud ainult head ja loodetavasti ma ei pea liiga palju pettuma,» ütles ta.

Brandon Bernard Alexander on sündinud 1986. aastal Houstonis Texase osariigis. Sealsamas tegi ta oma esimesed tantsusammud eraõpetaja käe all, jätkas õpinguid Ben Stevensoni akadeemias ja osales mitmetel suvekoolitustel.

Soov saada kutseliseks balletitantsijaks tekkis tal pikkamisi. Eeskuju andsid talle kuulsate tantsuteatrite tipptantsijad. Enne Tartusse saabumist töötas ta õpingute ajal Houstoni Balletis, seejärel Chicagos Joffrey Balletis ja viimased neli aastat Rochesteri Linnaballetis.

Nii nagu tema kolleegid, peab temagi balletitantsijana nädalas viiel-kuuel päeval seitse-kaheksa tundi päevas pingutama oma keha. «Ja ma mõtlen alatasa, kuidas paremaks saada,» lisas ta.

Tavaliselt lõpetab ta päeva lugemisega või hängib Tartus kohatud sõprade seltsis.

Eesti ilma kohta on Alexander teinud tähelepaneku, et mõnikord on väga raske öelda, milliseks see päeva peale pöörab. Pakane ning paksud hanged teda ei kohuta. «Olen harjunud külma ilmaga, nii et talvel ma suurt šokki ei saa. Loodetavasti on mul piisavalt soojad rõivad.»

Kus ta töötab viie aasta pärast? «Mul pole aimugi,» ütles Alexander. «Ma loodan olla lihtsalt õnnelik, terve ja palju tantsida.»

Brandon Alexander on tänavu augustis Vanemuises tööle asunud uutest tantsijatest ainuke, kes soleerib 22. septembril esietenduvas lavastuses «Moonlight Express». Teised tantsivad rühmas. Ta soleeris ka toimetuse korraldatud pildistamisel, nimelt juhatasid tema trupikaaslased Alexanderi esimesena fotograafi ette.

Joshua Woodhamsi võlus lapsena pas de deux

Joshua Woodhams on inglane. Ja nagu kõigile teada, sobib inglasega väga hästi rääkida ilmast.

Eesti ilma kohta ei olnud tal midagi halba ütelda. Vastupidi – see on tema meelest üldiselt kena ja soe. Karmide 30-kraadiste pakaste kohta on ta kuulnud, et niisugustel päevadel kulub suurem osa ajast riidessepanekule, sest rõivaid tuleb üksteise peale tõmmata vähemalt viis kihti.

Joshua Woodhams on sündinud 1993. aastal Suurbritannias Frimleys. Ta õppis kõigepealt Inglise kuninglikus balletikoolis ja seejärel Elmhursti tantsukoolis Birminghamis, mille lõpetamise järel sai temast tänavu augustis Vanemuise balletitantsija.

Balletimaailma võlude kütkeisse sattus ta lapsepõlves, kui käis koos perega Royal Opera House Covent Gardenis vaatamas «Pähklipurejat». «Mind võlus pas de deux,» meenutas Wood­hams.

Oma elus seniseks suurimaks saavutuseks peab ta enda valimist Vanemuise balletitruppi. Nii nagu alanud hooajal temaga ühel ajal Vanemuise balletitruppi tööle võetud tantsijad, osaleb temagi lavastustes «Moonlight Express», «Uinuv kaunitar», «Cabaret» ja «Pähklipureja».

Balletitreeningutest ja proovidest üle jääva aja kulutab ta sõprade seltsis lõõgastudes. Enne Tartusse tööle tulekut ei teadnud ta Eestist suurt midagi. «Inimesed on siin väga sõbralikud ja abivalmis,» märkis ta. «Ma ei ole seni midagi halba kogenud.»

Kus ta töötab viie aasta pärast? «Tahaksin ühel päeval minna tagasi Inglismaale, et asuda seal mõnes tantsukompaniis tööle,» ütles Jos­hua Woodhams.

Yukako Horita kujutab ette elu sügavkülmas

Eestimaast teadis jaapanlane Yukako Ho­rita enne siia tulekut vaid kaht asja: et Eestis on väga külm talv ja et Jaapanis kuulus sumomaadleja Kaido Höövelson on pärit Eestist.

Yukako Horita on sündinud 1992. aastal Jaapanis. Pärast Assa balletiakadeemia lõpetamist kodumaal jätkas ta õpinguid Šveitsis Baseli teatri balletikoolis, mille lõpetas tänavu suvel.

Tantsida on meeldinud talle peaaegu sellest ajast peale, kui ta oli käima õppinud. «Unistasin juba lapsepõlves saada baleriiniks,» ütles ta. «Nüüd ongi mul võimalus tantsida laval, esineda publikule. See on praegu mu suurim rõõm ja ma olen väga tänulik selle võimaluse eest.»

Balletist üle jääval ajal käib Horita tavaliselt poodlemas või suhtleb sõprade ja perekonnaga kaugel kodumaal.

Tartus elatud nädalate jooksul peab ta parimaks kogemuseks seda, kuidas Vanemuise uusi tantsijaid sõidutati kaatriga Emajõel.

«Minu kõige halvem kogemus on olnud seoses sellega, et üks noormees hakkas mulle pöörama liiga suurt tähelepanu,» märkis ta.

Kui Horita tuli augusti alguses Eestisse, oli ta üllatunud, et ilm oli juba jahe. Selline suvi teda küll eriti ei morjenda, kuid talve tuleku ees tunneb ta pisut muret. «Ma ei ole kunagi saanud tunda pakast, aga ma kujutan ette, mis tunne oleks elada külmkapi sügavkülmas,» ütles ta.

Kus ta töötab viie aasta pärast? «Ma loodan, et tantsin ikka kuskil Euroopas,» ütles Horita.

Emma Price naudib Eesti elu

Emma Price on sündinud 1993. aastal Suurbritannias Tyne'i-äärses Newcastle'is. Kohalikule tant­sukoolile järgnes Inglise rahvuslik balletikool ja Elmhursti tantsukool, mille lõpetamise järel tänavu suvel sai ta tööd Vanemuise balletitrupis.

Tantsijaks saada otsustas ta juba lapsena pärast seda, kui oli näinud üht Birmingham Royal Balleti etendust.

Price naudib tööst üle jäävaid tunde sõprade seltsis ja eemal viibiva perega suheldes. Talle meeldib kuulata muusikat ja meelsasti vaatab ta ringi kaubanduskeskustes.

«Seni on mul Tartus olnud üldiselt hea olla,» ütles ta. «Igaüks Vanemuises on minu vastu olnud külalislahke, nii et ma tunnen end juba nagu oma kodus.»

Enne Tartusse saabumist teadis ta Eestist põhiliselt ainult seda, et see on ilus maa ja et siin on väga külmad talved.

«Ilm on olnud praeguseni üsna kena, ainult mõni vihmane päev on vahepeal olnud. Üldiselt tundub olevat veidi soojem kui Briti ilm,» ütles ta. «Ma kujutan ette, et rohke lumi ja kange pakane võib olla ka päris kena, kuid ilmselt ei taha ma siis kuigi kauaks välja jääda.»

Kus ta töötab viie aasta pärast? «Ma ei tea, kus ma olen viie aasta pärast, aga kindlasti saan ma öelda, et elu Eestis on nauditav,» ütles Emma Price.

Stephen Budd loobus võitluskunstidest

Inglane Stephen Budd tegi üllatuse juba enne seda, kui ta oli küsimustele enda elu kohta vastanud. Nimelt küsis ta pildistamisel toimetuse fotograafilt kaamera enda kätte ja jäädvustas oma kolleegi Mushegh Aghajanyani hüppel. Üllatusi leidub ka tema eluloos.

Stephen Budd on sündinud 1989. aastal Stockportis (Cheshire, Suurbritannia). 16-aastaselt lõpetas ta muusikakooli klassikalise pianistina. Järgnesid õpingud Inglise rahvuslikus balletikoolis Londonis ja seejärel Mannheimi tantsuakadeemias Saksamaal.

Huvi tantsu vastu tekkis varasemas nooruses võitluskunstide harrastamise (taekwondo, karate ja poks) kõrval.

«Väga lähedane sõber ja andekas võitleja soovitas mul õppida ka balletti, sest see toob kasu tasakaalule, lisab sisemist tugevust ja paindlikkust,» meenutas ta. «Mõtlesin, et miks mitte proovida. Paari aasta pärast otsustasin võitluskunstid maha jätta ja jätkata ainult balletiga.»

Oma varasemate truppidega külalisetendustel viibides võis teda vabal ajal sageli leida mängimas klaverit hotellides ja baarides. Väga meeldivad Buddile autod ja reisimine. Tal on Eestis, eriti Tallinnas, palju sõpru.

Ilm Eestis meenutab talle kodust ilma. Eesti 30-kraadine rohke lumega talv teda ei kohuta. «Saksamaal võib tihti olla kuni 25 külmakraadi, nii et ma loodan soojade rõivaste abil siinse talvega toime tulla.»

Kus ta töötab viie aasta pärast? «Ilmselt õpetan balletti, võib-olla isegi avan isikliku balletikooli,» vastas Stephen Budd. «Võib aga juhtuda, et ma asun õppima õigust või midagi äri- ja finantsvaldkonnast. Aga see kõik on arvatavasti siiski rohkem kui viie aasta pärast.»

Stephanie Goldhahnile meeldib elada väikelinnades

Tartut peab austraallane Stephanie Lee Goldhahn kenaks linnaks. «Mulle meeldib see, et Tartu on väike, ja tore on seegi, et siin on alalõpmata festivale – sellest ajast alates, kui ma siia saabusin,» ütles ta. «Inimesed on külalislahked, abivalmid ja sõbralikud.»

Väike on ka Goldhahni kodulinn Wol­longong Austraalias, kus ta on sündinud 1991. aastal. «Ma olen tahtnud alati tantsida, aga mu ema ei lubanud mind, kuni ühel päeval ma lõpuks ikkagi sain oma tahtmise,» meenutas ta.

Algkooliplikana õppis ta balletti üks-kaks korda nädalas.

Hilisematel aastatel otsustas ta pühenduda täielikult balletile. See tõi kaasa igapäevase rongisõidu Sydneysse ja sealt tagasi Wol­lon­gon­gi, mis asub Syd­neyst lõunas kahetunnise sõidu kaugusel.

Goldhahnile meeldib vabal ajal joonistada ja maalida, ka ujuda, ning ikka leiab ta aega, et oma perega skaipida.

«Ma teadsin Eesti kohta vaid nii palju, et paljud inimesed on Eestist tulnud Austraaliasse,» ütles ta. «Ma olin kuulnud, et see on väga väike riik, ja ma teadsin, kus see asub, kuid suurt muud midagi.»

Siin avastas ta endale üllatuseks, et Eesti on tehnoloogiliselt kõrgelt arenenud. «WiFi on kõikjal,» ütles ta. «Ma olen siin leidnud tasuta WiFit rohkem kui üheski teises riigis.»

Üks asi on Eestis Stephanie Gold­hahni sõnul siiski halvasti. «Suvel, kui ma siia lendasin, oli siin samasugune temperatuur nagu meil Austraalias talvel. Nii et ma ootan Eesti talve suure hirmuga!»

Kus ta töötab viie aasta pärast? «Tahaksin ikkagi tantsida,» ütles ta. «Ma olen praegu Tartus õnnelik, aga kuhu elu mind viib, oleks endalgi huvitav näha.»

Svitlana Gordiievska eest otsustab kõike saatus

Tartus tabas ukrainlannat Svitlana Gor­diievskat üllatus suhtlemisel. «Väga paljud elanikud oskavad rääkida vene keelt. See on suurepärane!» ütles ta.

Seoses võõrkeelte rääkimisega tuleb märkida Gordiievska abivalmidust. Reporter sattus põhiliselt armeenia ja prantsuse keelt valdava noore tantsija Mushegh Aghajanyaniga suhtlemisel raskustesse. Selle peale andis ukrainlanna olukorra lahendamiseks hüva nõu.

Svitlana Gordiievska on sündinud 1991. aastal Musta mere kaldal Ukraina linnas Odessas. Ukraina tantsuakadeemias õppides osales ta Berliinis konkursil ja sai stipendiumi, millega õppis kaks aastat Mannheimi muusika- ja esituskunstide kõrgkooli tantsuakadeemias.

Vanemuisesse saabus ta tänavu augusti algul pärast seda, kui oli olnud ühe hooaja balletiartist Badeni riigiteatris Karlsruhes.

Gordiievska väidab, et ei ole senises elus pidanud ise mitte midagi otsustama – tema eluteed on sillutanud saatus. Oma suurimad saavutused arvab ta olevat ees ja vaikib tagasihoidlikult senistest. Vanemuise andmeil on tal säravaid konkursivõite õige mitu.

«Enne Tartusse sõitu tundus mulle, et ma tean Eestist küllaltki palju, kuid nüüdseks olen mõistnud, et ainult pikemalt kuskil maal elades võib seda tõeliselt tundma õppida,» ütles Gordiievska.

Kus ta töötab viie aasta pärast? «Mulle ei meeldi nii kaugele ette vaadata,» ütles Svitlana Gordiievska. «Peamine, et kõik oleksid hea tervise juures ja õnnelikud.»

Mushegh Aghajanyan kõneleb prantsuse keelt

Vanemuise balletijuhi assistent Krista Kotselainen, kes viis ajakirjaniku balleti uustulnukatega kokku, oli enne hoiatanud, et armeenlane Mushegh Aghajanyan valdab peale armeenia keele vaid prantsuse keelt.

Reporter ei mõista kahjuks kumbagi kõnelda. Seepärast tekkis mõte paluda küsimused tõlkida prantsuse keelde ja nõndaviisi neid noorele armeenia tantsijale paberilt näidates täbarast olukorrast välja tulla. (Kiirabi andis prantsuse filoloog ja leksikograaf Ülo Siirak. Suur tänu!)

«Vous êtes né où et quand?» luges Aghajanyan paberilt. «Où est-ce que vous avez vécu jusqu’ici? Où avez-vous fait vos études?»

Ja nagu siis õnneks kohe selgus, kõneleb tõmmu noormees veidi siiski ka inglise keelt ja saab aru vene keelest.

Niisiis – Mushegh Aghajanyan on sündinud 1993. aastal Armeenia pealinnas Jerevanis. Pärast Armeenia riiklikku balletikooli jätkusid tema õpingud Prantsusmaal (Conservatorie National Supérieur de Musique et Danse de Lyon) ja Šveitsis (Ballettschule Theater Basel).

Tänavu augustis sai temast Vanemuise balletiartist. Ainukese uustulnukana ei osale ta lavastuses «Moonlight Express», küll aga saab teda peagi näha «Uinuvas kaunitaris» ja «Pähklipurejas».

Tartust teadis Aghajanyan enne siia tulekut vaid ühte fakti: selles linnas on õppinud 19. sajandil armeenia kirjanik ja õpetlane Hatšhatur Abovjan. Eesti ilm ei ole noormehele eriti konti mööda. «Olen armeenlane,» ütles ta. «Armeenlasele on siin liiga külm. Prantsusmaal oli palju parem.»

Ja lõpuks: où serez-vous dans 5 ans? «Küllap ma olen oma lepingut vahetanud ja tantsin solistina. Kas Tartus või mujal, seda ma veel ei tea,» ütles Mushegh Aghajanyan.