Ratturid hullutasid õhtust linna

Sajad vähem või rohkem sportlikud rattasõbrad kogunesid reede õhtul Raekoja platsile, et sealt 14-kilomeetrisele linnaringile siirduda. Ratturite tasakaalu proovile pannud kitsaid pudelikaela moodi tänavajuppe jäi teele teisigi. Foto: Kristjan Teedema

Reede õhtul kell pool kümme lesis Karlovas Kuu tänaval elav koer Muri rahulikult oma kuudis, kuid äkitselt lõikas miski läbi tema õhtuse idülli – ratta-kellahelin.

Kusjuures mitte üks tüütu tiliseja, vaid mitu, lausa palju. Koer ajas oma karvase kere kuudist välja ja jooksis haukudes aia äärde, ise mõeldes, et mis jama see nüüd on, kui tema tänav on täidetud mitte viie ega kümne, vaid lausa sadade kahel rattal veerevate inimloomadega.

Lakkamatult kaikuvat rattakella sümfooniat said kuulda kõik koerad ja inimesed, kes jäid lõbusa rattarodu teele.

Raekoja platsilt Tähtvere tänavat pidi läbi Supilinna, Emajõe vabaujulast jõeäärt mööda üle Kroonuaia silla Jaama tänavale. Uue tänava paneelmajade vahelt Anne kanalini ja kanali äärt pidi Sõpruse sillani. Üle silla, läbi Karlova, Tähe tänavat mööda kesklinna, üle Riia mäe mööda Akadeemia tänavat Kuperjanovisse, Anna Haavast Näituseni ning sealt Taara puiesteed mööda Vikerkaareni. Veskit mööda Liivi tänavani ja siis alla Vallikraavisse.

Põnev vaatepilt

Kui Muri juba rahunenult kuudi poole marssis, hüüdis Koidu uulitsal üks naine läbi jalgratturite massi oma teisele poole tänavat jäänud mehele: «Kallis, ma ei saagi vist täna koju!» Neid lahutas küll vaid kuus meetrit tänavat, kuid see vahemaa oli täidetud  läbipääsmatu ratturite vooga.

Laisalt laiutava paneelmaja teisel korrusel surusid kolm umbes viieaastast poissi oma põsed ja ninad vastu aknaklaasi ning lehvitasid laia naeratuse saatel. Poiste silmadest võis lugeda küsimust kõrval telefoniga rääkivale isale: «Millal meie nii hilja õues rattaga kihutada võime?»

Igaühele midagi

Nii kulges läbi tuulise Taaralinna õhtu punaste tagatulede vilkudes üle 500 ratturi. Mõni rattapükstes ja kiivris enne maratoni närve rahustades, mõni kleidi ja korvis oleva veinipudeliga valmis otse Kink Konki interdistsiplinaarset kunsti vaatama minema. Või hoopiski transistormakk seljakotis, et rattakella sümfooniale ka omapoolset vunki lisada.

Ilmet lisasid õhtusele kompotile ka autojuhid – kes mõttes kirudes, kes uljaid kihutajaid signaaliga tunnustades.