Maratonil üllatasid konkurente tõukeratturid

Tartu rattamaratoni rajal panid sõitjaid pead pöörama sama vilkalt liikunud tõukerattad. Foto: Aare Tinn

Nii mõnigi pühapäeval Tartu rattamaratonil pedaalinud inimene tegi üllatusest suured silmad kui tõukeratas temast mööda tuhises. Asjaosalised ise leiavad, et mudast rada oli võrreldes tavarattaga läbida isegi lihtsam.

Organiseeritult läks tõukerattaid rajale üheksa. Neist kaheksa läbisid lühema distantsi, üks julge tõukas lõpuni ka 89 kilomeetrit.

Oma elu esimese Tartu rattamaratoni otsustas Imre Arro läbida tõukerattal seetõttu, et ei tunne ennast pedaalidega sõiduvahendil nii kindlalt. 40 km läbimiseks kulus tal 16 sekundit vähem kui kaks tundi. Selle ajaga jättis ta selja taha suure osa ligi 1900st lühemal distantsil lõpetanud spordisõbrast.

Viimasest stardigrupist sõitu alustanud Arro kinnitusel pääses tõukeratta eelis maksvusele keerukamates mudastes kohtades ning neid kohti sellel maratonil jätkus. Tõukerattal liikudes sai nimelt tõukejala abil ratastele langevat raskust jaotada ning porimülgastest, kus enamik inimesi rattaid käe kõrval lükkas, sai tõukerattur hooga üle libiseda. Samuti kiitis Arro tõukeratta manööverdamisvõimet. «Kui tarvis, sai kasvõi läbi lepistiku põigata.»

Tõukeratta eelis tulevat välja ka pehmema pinnasega kergetel tõusudel. Üksnes laskumistel on eelis pedaaliratastel, sest nendega saab hoogu juurde vändata ka suurematel kiirustel. Kui laskumisel Palu teeninduspunkti saavutas Arro kiiruse pisut üle 40 km/h, siis pedaalijad tuhisesid mööda tunduvalt kiiremini.

Head manööverdamisvõimet tõukerattaga kiitis ka Aare Tinn, kelle aeg läks finišis kinni kümmekond minutit enne kolme tunni täitumist. «Kui alguses oli kartus, et kas ma ikka jõuan enne finiši sulgemist kohale, siis poolel maal oli selge, et aeg tuleb alla kolme tunni,» rääkis varem üksnes ühel korral tõukeratast proovinud Tinn.

Varem on Tinn läbinud maastikurattal 14 korral maratoni pika distantsi ning olnud enda sõnul pärast pingutust omadega üsna läbi. Tõukeratta peal ei kimbutanud aga ükski valu ega kramp ning ka järgmisel päeval polnud lihased haiged.

Ainsana tõukerattal pika 89 km võistlusmaa läbinud Urmet Külaots proovis esimest korda tõukeratast Tartu rattamaratoni võistluskeskuses. «Tundus huvitav,» põhjendas ta, miks ta viimasel hetkel tavaratta asemel tõukerattaga rajale otsustas minna.

Sõit oli tema sõnul raske ning treenimata inimesel ta tõukerattaga pikale maratonirajale minna ei soovita. Aeg tuli 6 tundi ja 30 minuti kanti, mis on tõukaja kinnitusel kaks ja pool tundi kauem kui mullu tavarattaga. «Kiiret otseselt kuhugi polnud ja sai ehk rohkem ilusat ilma nauditud.»

Kõige raskemad olid Külaotsa hinnangul pikad lauged tõusud. Allamäge sõita oli aga lust ning kiirus kasvas paaril korral üle 50 km/h.

Elvas jäi Külaotsa seljataha veel umbes 50 - 60 inimest. Finišijärgselt polnud tunne väga hea ning tõukerattaga ei tahtnud ta enam meetritki sõita. «Järgmisel päeval tundus nagu oleks kuhugi uued lihased kasvanud.» Praegu on aga keha kosunud ning hea meelega teeks ta ühe tiiru just tõukerattaga.