/nginx/o/2012/09/18/1327668t1h8dff.jpg)
Sel korral sai ajakirjanik endale valge kuue selga ja vahetusjalanõud jalga. Nii oli tal võimalik näha ja tunda seda, mida näevad ja tunnevad oma tööd tehes erakorralise meditsiini osakonna arstid ja õed. Oli esmaspäev. Päev, mida tähistas uudis: tervishoiutöötajad alustavad streiki 1. oktoobril.
Esmaspäeval
kell 9.40
Keskealine mees kummardub Tartu Ülikooli Kliinikumi erakorralise meditsiini osakonnas õe vastuvõtu akna poole ja ütleb, et just selle päeva hommikul oli tal väga halb olla. Väga halb! Kõri kuivab praegugi ja külje peale vajutades on valus.
Mees jätkab, et on varem perearsti juures käinud ja teda on ka uuringutele saadetud, aga abi kuskilt ei saa. Ta on juba terve aasta kaevelnud ja justnagu hullemaks läheb kogu aeg.
Mehega kaasas olev naine kinnitab, et mitte ainult hommikul, vaid ka natuke aega tagasi oli sel mehel väga halb olla. Nii halb, et ei jõudnud käiagi.
Õde Helina Suits püüab selgeks teha, et niisuguste ebamääraste kaebuste korral on mehel mõistlik pöörduda perearsti poole.
Mees vastab, et perearst on tal Valgas ja et homme peab ta hoopis Saaremaale sõitma – aega perearsti juurde minekuks kohe kuidagi ei ole.
Õde arvab seepeale, et kui mehe enesetunne on ikka väga halb, siis ta ei tohiks Saaremaa sõidu plaane teha. Minna tuleks ikkagi perearsti juurde.
Mehega kaasas olev naine on kuuldud vastuse pärast väga rahulolematu, soovitab mehel end pikali maha kukutada, et ehk alles siis arstid usuvad ja aitavad.
Mees annab alla, isegi naerab, tõstab käe kõrva juurde ja hõikab: «No tšau siis!»
Kell 10.30
Tartu Ülikooli Kliinikumi erakorralise meditsiini osakonna vanemõde Eve Sarja on juba kohanemas sellega, et terves nende õdede meeskonnas (selles on 42 ja pool ametikohta) on tal viis ja pool kohta täitmata ehk umbes kuus inimest puudu. Lisaks on kolm ja pool ametikohta täidetud õdedega, kes on tööl esimest kuud, neid alles õpetatakse välja ning nad ei saa veel iseseisvalt töötada.
Niisugused tõsiasjad põhjustasid tolle halva uudise, et üks patsientide 10 kohaga jälgimissaal seisab septembri algusest suletuna.
Kui vanemõde Eve Sarja esmaspäeva hommikul enne kella kaheksat tööpäeva alustas, sai ta teada, et kaks sel päeval tööle tulema pidanud õde on ootamatult haiguslehel.
Olukord tuli lahendada. Üks abiõde, parasjagu oma 24-tunnist valvet lõpetav Kristiina Nool oli nõus neli tundi kauem olema.
Teine, Terje Kalve, kel pidi vaba päev olema, oli nõus pärast koduseid kiireid toimetusi siiski tööle tulema. Nagu hiljem välja tuli, oli tal plaan sel vabal päeval kodus autoteooria eksamiks õppida, aga ta pani õpiku igaks juhuks kotti kaasa ja tuli välja.
Ning üks õde, kes õhtul niikuinii pidi tööle tulema, oli nõus ka varem kohale ilmuma.
Kella 10.30ks on Eve Sarja probleemid lahendatud.
Nüüd istub ta kabinetis ja räägib sellest, et teda paelub töö just erakorralise meditsiini osakonnas. Ta imetleb kõiki õdesid, sest nad on nii tublid. Kui keegi peab ootamatult oma vaba päeva katkestama, tuleb ta nurisemata kohale. Tuleb juba oma tööl olevate kolleegide pärast, sest ta teab väga hästi, kui pingeline on see töö siis, kui keegi jääb tulemata.
Eve Sarja on Eesti Õdede Liidu liige ja läheb 20. septembril aset leidvale erakorralisele koosolekule. Seni ei ole nende liit otsustanud, kuidas nad suhtuvad 1. oktoobril algavasse arstide liidu ja tervishoiutöötajate kutseliidu väljakuulutatud streiki.
Eve Sarja ütleb, et tema on streigi poolt. Kuigi nemad erakorralise meditsiini osakonnas oma tööd nii või teisiti ei peata. «Neil streigipäevadel võib meil siin olla väga pingeline,» ütleb ta, aga lisab, et nemad kannatavad selle ära.
Õed peaksid ka normaalse tundide arvuga töötades saama väärilist palka, ütleb ta. Ja väsinud õde ei saa olla hea töötaja, see on selgemast selgem.
Eve Sarja loetleb, et nende osakonna õed on läinud tööle Maltale, Iirimaale, Soome, Norrasse. Tagasi ei ole keegi tulnud. Seal saavad nad normaalse töögraafiku, kindla lõunaaja, iga pooleteist tunni järel 10-minutilise pausi ...
«Meie õed siin tellivad kulleriga lõuna küll kohale, aga soojendavad ja söövad seda siis, kui saavad. Vahel sellist aega ei tekigi,» teab vanemõde.
Eve Sarja ütleb, et on ka ise saanud tööjõuvärbamise firmadelt kahel korral oma meili peale isikliku kutse minna tööle välismaale. Tal on aga ilus kodu Ülenurmel ja koolis käivad lapsed. Ka peab ta koos oma mehega talu, kus on loomad, roosid ja kartulimaa. Need on tema pingete maandajad.
Kell 10.50
Erakorralise meditsiini osakonna traumatoas on tööl ortopeed Aavo Metsmägi. Traumatuppa on läbivaatusele suunatud mitu patsienti. Õde Jelena Jermanok küsitleb parasjagu meest, kes on turvauksega vastu kulmu saanud. Õde harutab kulmu peale pandud sideme lahti, puhastab haava ja kleebib selle haavakleepsuga kokku tagasi.
Teises traumatoas lamab raamil elevantsustõbe põdev naine, kes on öösel voodist maha kukkunud ja nii valusasti, et lähedased kahtlustasid luumurdu. Nüüd on röntgen tehtud, murdu õnneks ei ole ja hiiglaslike jalgadega naine ootab, et teda koju viidaks.
Traumatoa ukse taga ootavad vastuvõtule pääsemist koolipoiss, kelle varvas on jalgpallitrennis viga saanud, ning neiu, kes oli kukkunud päev varem rattamaratonil.
Kell 11.30
Õde Helina Suits on natuke punkari moodi tüdruk, kelle tumedates juustes on punaseid ja siniseid salke. Helina Suits lõpetas tänavu veebruaris Tartu tervishoiukõrgkooli. Erakorralise meditsiini osakonnas on ta töötanud kaks aastat.
Esmaspäeval on Helina Suits triaažis, see tähendab eesliinil. Ta on õde, kes puutub esimesena kokku EMO uksest sisse astuvate patsientidega.
Tema küsib, mis juhtus, ning teeb esimese läbivaatuse ehk mõõdab vererõhku, pulssi ja palavikku. Suunab patsiendi läbivaatusruumi, ja kui vaja, võtab vereproovi. Tema peab otsustama, kelle seisund vajab ülikiiret arstiabi, kes võib oodata 15 minutit ja kes neli tundi. Või kelle seisund ei sõltu üldse arstiabi andmise kiirusest ning kellele tuleks soovitada hoopis perearsti poole pöördumist.
Helina Suitsul on kiired käed ja jalad, ta silmad näevad ette ja taha ning ka ta kõrvad kuulevad ette ja taha. Ta on rõõmsameelne ja abivalmis, ta tabab kergesti ära patsiendi olemuse ja oskab võtta just õige tooni, kuidas inimesega rääkida või kuidas talle selgitusi jagada.
Helina Suits töötab tegelikult kahel pool: pool õekohta on tal EMOs ja täiskoht hoopis kiirabis. Parematel kuudel, kui tal on õnnestunud teha ületunde, asendada kolleege, teenib Helina kahest kohast kokku 1000 eurot miinus maksud.
Helina Suits ütleb, et tööpäev erakorralise meditsiini osakonnas on talle kahtlemata pingelisem ja väsitavam kui tööpäev kiirabis. Juba selle pärast, et siin tuleb korraga jälgida mitut patsienti, meeles hoida mitme patsiendi seisundi kirjeldused, rahulikuks jääda patsientide süüdistuste ja rahulolematute märkuste peale, mitte kaotada kannatust, kui inimene ei mõista, et tema seisund ei vaja erakorralist arstiabi ... Ning naeratada.
Üks päev triaažis on vaimselt väga raske.
Helina Suits ütleb, et tema on vanamoodne inimene ja välismaale ei kipu. Ta jõuab ka siin praegu hästi hakkama saada, peret tal ei ole ja töö talle meeldib.
Kell 11.40
Vanem mees näitab õde Helinale oma kätt. Ütleb, et leidis käeõndlast puugi, tõmbas selle välja, aga ei tea, mis nüüd saab. Äkki on osa puuki veel sees, äkki peaks igaks juhuks verd andma ja analüüse tegema.
Õde rahustab ja kinnitab, et praegu midagi teha ei saa. Ükski analüüs võimalikku nakatumist veel ei näita. Tuleb minna lihtsalt koju ja lähima paari nädala jooksul ennast jälgida. Arsti poole pöörduda alles siis, kui tekivad mingid gripisarnased tundemärgid.
Järgmine tulija on koolitüdruk, kes ütleb, et tal on kolm päeva kestnud kõhuvalu, et valuvaigistid aitavad ainult pisut ja et kooliarst palus tal EMOsse minna.
Õde Helina Suits laseb tüdrukul hinnata oma valu kümnepalliskaalal. Tüdruk ütleb valu suuruseks «kuus» ning lisab, et kui ta püsti tõuseb ja kõnnib, siis on «seitse».
Õde Helina ulatab kraadiklaasi ja palub patsiendil sellega 10 minutit istuda. Manitseb, et kui enesetunne hullemaks läheb, tuleb talle sellest kohe märku anda.
Kell 12.10
Erakorralise meditsiini osakonna juhataja Kuido Nõmm saab esmaspäeva hommikul infokanalitesse jõudnud uudisest, et arstide ja tervishoiutöötajate streik algab 1. oktoobril, teada alles lõuna ajal.
Ta komistab sellele juhuslikult, tehes tööd arvuti taga ja vastates meilidele. Varem polnud tal aega uudisteportaalidele mõelda ega neile klikata.
Kuido Nõmm ei näe oma sakris soenguga välja sellise inimesena, kes on pärast kosutavat nädalavahetust puhanuna tööle saabunud. Mees ei saagi hea välja näha, sest tal on seljataga 24-tunnine valvekord kiirabis, millele on nüüd otsa lisandunud osakonnajuhataja päev EMOs.
Patsientidega tegeleb ta uuesti järgmisel päeval, mil on tema kord erakorralise meditsiini osakonnas valvearsti tööd teha. Enne seda peab ta saama end välja magada.
Jah, Kuido Nõmm ei tee mingit saladust sellest, millise koormusega ta töötab. Tal on pool ametikohta erakorralise meditsiini osakonna töö juhtimiseks ning teine pool kohta samas osakonnas valvearsti töö tegemiseks.
Sellele lisanduvad õppejõu ülesanded – sõjameditsiinitunnid kaitsekolledžis, esmaabiloengud arstiteaduse üliõpilastele, residentide juhendamine.
Peale selle on ta endale võtnud veel pool kohta valvearstitööd kiirabis.
Nõmm ütleb, et erakorralise meditsiini arstid ja õed töötavadki kõik enamasti nii, et osa koormust on neil kliinikumis ja teine osa Tartu kiirabis. «Sest kui me seda ei teeks, siis kuidas see töö ühel või teisel pool üldse tehtud saaks,» lausub Nõmm ja lisab: «Ma tõemeeli mõtlen, et kui palk tõuseks ja inimesed enam mitmel pool tööl käia ei tahaks, kes selle töö siis ära teeks?! Meil lihtsalt ei ole enam inimesi!»
Nõmm märgib, et neil on ka kaks sellist arsti, kes töötavad poole kohaga siin ja poole kohaga Soomes.
Kuido Nõmm ise töötas augustis 360 töötundi, ja see on ränk koormus. Küsimuse peale, kui palju niimoodi tööd rügades üks erakorralise meditsiini arst ja õppejõud välja teenib, vastab Kuido Nõmm varjamata: «Kaks ja pool tuhat eurot!»
Soome ei lähe Kuido Nõmm selle pärast, et ta ei oska soome keelt ega võta selle õppimiseks tiheda töögraafiku kõrvalt ka aega. Samuti ütleb ta, et Eestis hoiavad teda sõbrad ja perekond. Ja jõudu annab siinne hea meeskonnatöö ning teadmine, et see meeskond suudab päästa inimeste elusid.
«Lisaks kõigele muule on siin veel võimalus elada huvitavatel aegadel!» ütleb ta. Aga sellest viimasest lausest ei ole võimalik aru saada, kas see on valvest tulnud arsti eneseiroonia või mõtlebki ta nii, et Eesti meditsiinis on parasjagu käes adrenaliini kergitavad ülipõnevad ajad.
Tegelikult on Kuido Nõmmel hing täis. Ta ütleb, et streik on hädavajalik, sest põhiküsimus ei ole ju palk. Põhiküsimus on selles, kuidas saab Eesti tervishoiusüsteem hakkama nende inimestega, kes välismaale minejatest maha jäävad, kes ei taha või ei saa lahkuda. Et kuidas nemad pingele vastu peavad, kui see kumm, mida venitatakse, on viimseni pingul.
Nõmm toob näiteid Euroopa riikidest, kus tervishoiule eraldatakse sisemajanduse koguproduktist raha 8 või 11 protsenti, ning ütleb, et Eestis on see protsent 6,2 ja et see kõik on otsustamise küsimus.
«Kui poliitikud on otsustanud, et tervishoidu raha juurde ei tule, siis tuleb see poliitikutel ka ausalt välja öelda. Et siin ei suudeta tervishoiuteenust vajalikul tasemel elanikele kindlustada ja ravijärjekorrad pikenevad veelgi,» lausub Nõmm.
Kell 12.40
Toolile istub kogukas mees, kes kurdab, et ta süda on rütmist väljas. Arütmia. Täpsustab, et see juhtus juba natuke aega tagasi, kui ta seenel käis ja jalg kännu taha kinni jäi, nii et tema – 130 kilo puhast liha – käntsti maha kukkus.
Mees on sõnakas, aga heatujuline ja optimistlik. Ütleb, et on särtsu täis, kuna ta südant on juba varemgi mitu korda elektrišokiga paika pandud.
Õde Helina Suits ütleb: «On näha jah, et te särisete!», ning asub vererõhumõõtjat käele panema.
/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)