Oma väike lift toob liikumisvabaduse

Vilja Kohler
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esimesele korrusele sõitva väikse lifti ehitamiseks Aardla 140 kortermaja tagumisele küljele kulus kolm kuud.
Esimesele korrusele sõitva väikse lifti ehitamiseks Aardla 140 kortermaja tagumisele küljele kulus kolm kuud. Foto: Margus Ansu

Suvega tekkis Tartu FI linnajaos asuva kortermaja tagumisele küljele väike varjualune. Seal on lift, millega esimesel korrusel elav ratastooliga liikuv noor naine saab kerge vaevaga kodust väljas käia.

«Liigun palju ringi nagu noor inimene ikka, käin poes, külas, kinos ja linna peal,» rääkis Aardla 140 kortermaja esimesel korrusel elav ratastooli kasutav Triin, kes ei soovinud oma perekonnanime ajalehes avaldada. «Nüüd pole mul enam probleeme, lift juba töötab.»

Mõtet oma liftist mõlgutas Triin juba neli aastat tagasi. «Ma ei leidnud alguses odavat varianti, selliste liftide hinnad on üle mõistuse kallid,» rääkis ta. Aasta tagasi võttis Triin asja tõsiselt käsile ning koos Tartu liikumispuuetega inimeste ühingu ja toetajate abiga saigi mõte teoks.

Väike lift, suur töö

Mõistliku hinnaga kasutatud lift saadi Soome liikumispuuetega inimeste ühingult.

«Uut lifti ei jõua Eesti inimesed endale naljalt osta, sest see maksab oma 20 000 eurot,» märkis MTÜ Tartu Liikumispuuetega Inimeste Ühing juht Heldur Otsa. «Sellised liftid on meil tundmatud, Tartus on minu teada vaid üks mees oma majja garaaži invalifti teinud. Kortermajade juurde välja pole meil sellist asja varem ehitatud.»

Ega kortermajades invalifti trepikotta teha saagi, sest siis ei ole teistel elanikel enam liikumisruumi. Kortermajja trepikotta ei saa naljalt ka kaldteed teha, sest treppide kalle on liiga järsk.

Aardla 140 tagumisele küljele lifti ehitamiseks kulus terve suvi. «Sellega oli palju tegemist,» rääkis Triin. «Lifti alla tuli valada tugev betoonalus, väikest kaldteed oli tarvis ja kodus oli terve rõdu vaja ümber ehitada. Nüüd on veel vaja lifti pisut putitada, et saaksin sellega üksi hakkama.»

Invalifti ostmiseks ja paigaldamiseks kulus ligi 6000 eurot. Pool sellest rahast tuli Tartu linnalt, veerand Triinult ja teise veerandi kogusid headelt inimestelt Eesti Liikumispuudega Inimeste Liiduga koostööd tegevad tantsutreenerid.

«Soovitan kõigil hakata asju ajama, võimalusi ja aitajaid ikka leidub,» julgustas Triin inimesi tegutsema.

Linn toetab

Tartu linn on igal aastal toetanud 8–10 eakal või puuetega inimesel oma kodu mugavamaks ehitamist. Elamise ümberkohandamise suurim toetus on 1600 eurot, omaosalus peab olema vähemalt veerand väljaminekust.

«Suurem osa toetusest on läinud vannitubade ümberehitamiseks, inimesed on vahetanud vannid neile mugavamate dušinurkade vastu,» ütles Tartu linnavalitsuse sotsiaalabiosakonna peaspetsialist Martin Joel Bachmann.

Kuid eluruumide kohandamise toetuse eest on ehitatud ka eramajade juurde kaldteid, soetatud ratastooliga liikuvale inimesele paraja kõrgusega ja ligipääsetav köögimööbel ning abi oli sellest toetusest ka ühte eramusse lifti tegemisel.

«Vajadus toetuse järgi on täiesti olemas, ratastooliga liikuvad noored ei taha kodus istuda,» märkis Martin Joel Bachmann. «Teisalt on seda tarvis eakatele, kellel on näiteks vanniskäik katsumuseks muutunud.»

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles