Mihkel Lees: kas üliõpilane ikka on nii õnnetu ja saamatu?

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Mihkel Lees

FOTO: Erakogu

Viimastel nädalatel on televisioonis ja leheveergudel uue hoo saanud arutelud üliõpilaste õppetoetuste üle. Eesti Üliõpilaskondade Liit (EÜL) on oma kodulehel, meedias ning Tallinnas ja Tartus peetud protestiaktsioonidel maalinud tudengist pildi kui õnnetust ja saamatust kahjukannatajast, kellele tehakse uue õppetoetuste süsteemiga palju halba ning kes peab majandusraskuste tõttu suure tõenäosusega oma ülikoolitee enneaegu lõpetama.

Mina lõpetasin Tartu Ülikooli mõni aasta tagasi. Sain riigieelarvelisel kohal õppides kaks bakalaureusekraadi nelja aastaga ning käisin ülikooli viimastel aastatel ka pidevalt tööl.

Suvist töötamist ja rahakogumist pidasin loomulikuks juba keskkooli lõpus. Seejuures võisin ennast pidada keskmiste võimetega üliõpilaseks, kellel jäi kooli ja töö kõrvalt aega ka sporti teha, ööklubide tantsupõrandaid kulutada ja sõpradega koos aega veeta.

Enamik seda ei usu

Kindlasti ei saanud ma kelkida vanemate meeletu rahakotiga ja seda ei saanud ka keegi teine minu sõpruskonnast, kuid ometi ei tea ma ühtegi kaaslast, kes oleks pidanud ülikooli raha pärast pooleli jätma. Kohati oli muidugi raske, aga ühikatoa katus pidas hästi vett ja kui mõne kuu lõpp eriti kehvake oli, maitses ka praekartul kõige odavama viineriga (või viinerita) nagu taevamanna.

Tekib küsimus, kas tudeng-kond on paari aastaga muutunud nii hädiseks, et enam kuidagi hakkama ei saada.

Ometi on olemas tasuta kõrgharidus (kui ülikooli sissesaanu õpiainetega ilusti hakkama saab, ei pea hariduse eest sentigi maksma), õppetoetuste mahu umbes kahekordne suurendamine (8,8 miljonilt eurolt 17 miljonile eurole) ning vajaduspõhine toetussüsteem (mis arvestab majanduslikult rasketest oludest pärit tudengite vajadustega, kuid ei kaota ära stipendiume heade õpitulemuste eest ning lisanduvad ka stipendiumid riiklikult eelisarendatavatel õppekavadel õppijaile).

Mina seda saamatust ei usu. Ei usu arvatavasti ka enamik hakkajaid üliõpilasi, sest EÜLi sotsiaalmeedias lausreklaami saanud protestiaktsioonidele Tallinnas ja Tartus ilmus silma järgi ainult mõnikümmend tudengit.

Demagoogiline on väita, et uus süsteem kaotab tudengil võimaluse tööl käia. Tegelikult ei ole tudengi töötamisele muid takistusi kui see, et aastas alla 60 EAP kogunud õppuri käest võib ülikool läbimata ainete eest raha küsida. Kusjuures ülikoolid saavad ise otsustada, kas nad võtavad seda raha või mitte.  

tudeng pole plaanitavate muudatuste valguses sugugi nii õnnetu ja saamatu, nagu üliõpilasesindajad üritavad näidata.

Tuleb ka tähele panna, et maksmisoht ähvardab ainult läbimata jäänud ainete eest (olgu siis põhjuseks töö või midagi muud) ning kui tudeng suudab aastas täita 75 protsenti õppekavast, ei pea ta edukalt läbitud ainete eest maksma. Lisaks saab rasketes oludes tudeng võtta õppelaenu, mida kasutada enda elamiskulude katteks.

Panus tulevikku

Kas õppelaen meeldib või mitte, see on teine küsimus – enamikus arenenud riikides on õppelaen kõrghariduse rahalise poole normaalne osa, sest tudengi elamist ja õppimist täielikult rahastada ei suuda ükski riik.

Samuti pean ma normaalseks, et ka vanemad üliõpilast veidike aitavad. Kui seda võimalust siiski ei ole, peab appi tulema vajaduspõhine õppetoetus.

Täiesti normaalseks ja isegi tervitatavaks pean ka seda, kui üliõpilane kooli kõrvalt tööd teeb – huvitaval kombel on minu tutvusringkonnas edukamat karjääri teinud just need noored, kellel on peale ülikoolidiplomi ette näidata ka väike töökogemus.

Kõrgharidust, mis võimaldab edaspidi paremini läbi lüüa, tulekski minu arvates võtta kui investeeringut tulevikku, millesse peaks peale riigi panustama ka tudeng ise ning võimaluse korral tema perekond.

Kui plaanitavas õppetoetuste süsteemis midagi parandada, siis ehk seda, et vajaduspõhise õppetoetuse saamise tingimuseks plaanitava 100 protsendi ainepunkti võiks langetada 85 protsendile, sest läbikukkumist tuleb ikka vahel ette ja oleks kurb, kui raskes olukorras tudeng peaks mõne väikese ebaõnnestumise pärast riigi toetusest ilma jääma.

Niisiis arvan, et tudeng pole plaanitavate muudatuste valguses sugugi nii õnnetu ja kindlasti mitte nii saamatu, nagu üliõpilasesindajad üritavad näidata.

Usun, et enamik neist on piisavalt nutikad ja võimekad, et elus ja ülikoolis püstipäi hakkama saada.

Tagasi üles