T, 7.02.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Martin Pau: Vikerraadio kosjakontor

Risto Mets
Martin Pau: Vikerraadio kosjakontor
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Martin Pau
Martin Pau Foto: Margus Ansu.

Reedel veidi enne poolt viit autonina kodu suunas sättinud, klõpsasin harjumuspäraselt käima Vikerraadio. Harilikult tunnen oma lemmiku ära ja enamasti ei tekita tema kuulamine piinlikkust. Nüüd vaatasin tõesti vähemalt kolm korda autoraadio kuvarit, sest ei suutnud oma kõrvu uskuda.

«Okei! Absoluutselt! Ihhihhiii!»
«Nonii, belmondod, helistama!»
Tähtsaatejuht Vahur Kersna oli palutud riigiraadiosse kosjakontorit pidama.

Veerandtunni jooksul, mil suutsin end sundida seda õudust kuulama (aga saatekava järgi oli kolmetunnine sünnitis alles poole peal), hakkasin küllap kõrvust ja näost punetama nagu moosivarguselt tabatud marakratt.

Sain lühikese ajaga näiteks teada, et Silvi Saaremaalt polegi feissbukis. No ja sellepärast ta peabki otsima endale reede õhtuks seltsilist läbi Vikerraadio. Virvel Hiiumaalt on Kersnaga pooleli midagi isiklikku ja ta tegelikult ei tahtnudki raadioeetrisse, aga ikkagi tuli. Inna jälle, kellel pole samuti senimaani meestega kuidagi vedanud, on Kersna arvates libe nagu luts.

Ma ei tahaks kuidagi parastada inimesi, kelle isiklik elu pole kulgenud kõige roosilisemat rada. Aga kui Silvi ja teised üksildased juhataks õnneni feissbuk, siis paluks neil kõigil lahkesti sinna minna. Kas või igal õhtul kolmeks tunniks või kauemakski.

Vikerraadio peatoimetajal paluks tõsiselt järele mõelda, milliste saadete tootmiseks kõlbab ja on mõistlik maksuraha kulutada.

Märksõnad
Tagasi üles