Sääsed enam ei kiusa ja parmudest pole lõhnagi, kuid paljud pääsukeseisad ja -emad peavad ometi suutma õhuputukaid jahtida koguses, mis lubaks suve viimase pesakonna Aafrikasse lennuks tugevaks sööta.
Pääsukesed trotsivad sügisilmade saabumist
Pühapäeva pärastlõuna Tartu vallas Metsanuka külas. Küüni harjalaual istus kolm pääsupoega. Tuulehood pöörasid linnukeste sulgi pahupidi, nad õõtsusid ette-taha, nagu tahaks iilid neid katuselt lahti rebida.
Umbes nelja-viie minuti tagant, vahepeal ka tihedamini, lõid harkhännad valjult sädistama, sest märkasid lähenevat ema või isa. Pääsupoegade suud näisid venivat suuremaks kui nende pead ning ühel kolmest topiti harilikult otse lennult kurk putukaid täis.
«Hirmus haruldane see vaatepilt, et vanalinnud on ilmselt juba kolmandal pesaringil, pole,» nentis ornitoloog Mati Kose eile otse Liivi lahelt Tartu Postimehele intervjuud andes.
«Kerge emal-isal muidugi pole. Neil on praegu pigem topeltkoormus, sest enne rännet tuleb ju neil endilgi piisavalt rasva koguda,» rääkis ta.
Pühapäeval oli Kose Kihnus, kus nägi hulganisti arvatavasti peamiselt läbirännul olevaid pääsukesi. Vali ja viluvõitu tuul tähendas, et lennuvõimeliseks saanud pojad jäid ise putukapüügiga jänni ning loota tuli ainult vanemaile.
«Siiski paistis olevat veel üllatavalt palju näiteks kiile, keda jahtida,» tõdes Kose. «Suitsupääsuke on ka üsna osav. Eile oli hea jälgida, kuidas nad püüdsid putukaid veepinnalt. Meie silmale tundub aga tõesti, et polegi nagu enam kedagi püüda.»
Mati Kose kinnitusel on suitsupääsukeste ränne Lõuna-Aafrikasse küll juba enam-vähem poole peal, kuid Soomes ja mujal meist põhja pool pesitsejate läbiränne meilt lõpeb alles oktoobri keskel. Seega aega end ja viimast satsi poegi nuumata peaks jaguma.
«Tõsi, ka putukapüügi õppimine võib võtta poegadel nädalaid, sest putukaid on hõredalt,» nentis Kose. «Nüüd oleneb palju ilmadest. Kui need kisuvad väga jahedaks, vihmaseks ja tuuliseks, on poegade elu küll suuremas ohus. Aga ega looduse trikkidele kätt ette panna saa.»