Tudengist sõdur jääb ajateenistuses ellu

Läinud reedel harjutasid Kuperjanovi jalaväepataljoni tagalakompanii ajateenijad enda kaitsmist tuuma- ja keemiarünnaku korral.

FOTO: Sille Annuk

Äsja ülikooli astunud Andreas Raukast häirib ajateenistusse mineku mõte, kuigi minna tuleb tal alles kolme aasta pärast. Mõttega leppinud, ei usu Raukas ometi, et talle määratud 11 armeekuust kujuneb hästi kasutatud aeg.

«Olen rääkinud kolme inimesega, kes on ära käinud, kaks neist Kuperjanovi pataljonis,» selgitab maaülikooli tudeng Raukas (19). «Keegi neist ajateenistust ei kiitnud. Leitakse, et see on konkreetselt aja maha istumine.»

Raukasel, nagu kõigil teistelgi vastsetel üliõpilastel, on seaduse järgi õigus 15. septembrini valida, kas minna ajateenistusse kohe või ühel kolmest järgnevast aastast. Kes ei vali, selle eest valib kaitseressursside amet.

Sel aastal peaks kaitseministri määruse järgi kutsutama ajateenistusse 3141 noort meest. Tegelik teenistusse minejate hulk selgub sügise jooksul. 2010. aastal esitas ametile taotluse ajapikenduseks 2077 tudengit, 2011. aastal 2025 tudengit.

Ministri hoiatus

Andreas Raukas saatis kaitseressursside ametile kirja juba tänavu juunis, paludes end kutsuda arstlikku komisjoni. Ta arvas, et suure tõenäosusega teda lampjalgsuse pärast ei tahetagi, kuid selgus, et kõrvalekalle on kergekujuline.

Raukas, nagu suur osa teisi kutsealuseid, on kindel, et Võru külje all paiknevast Kuperjanovi jalaväepataljonist paremat teenistuskohta pole. Vähemalt olme üle ei saavat seal nuriseda. Paraku ei oleks Raukast Võrru lastud, minna tulnuks Tallinna side- ja logistikapataljoni. Juba tuleval kuul.

«Hiljuti ütles kaitseminister avalikult, et side- ja logistikapataljoni olme peab kiiresti paranema,» refereerib Raukas. «Ei tahaks pirtsutada, aga kui pead olema seal peaaegu aasta, tahad loomulikult inimlikke tingimusi. Ja kui juba minister on kriitiline, siis on ju asi selge.»

Suhtumise asi

Jutte nn kaitseväelisest molutamisest kuuleb paljudelt endistelt ajateenijatelt. Ühed näevad selles peamiselt õppuste kehva planeerimist. Teised paratamatust, mis seondub ajateenijate suure hulga ning ohutusreeglite täitmisega. Rohkelt kuuleb retoorikat, et sõda ongi põhiosas üks suur passimine, millegi ootamine.

Vahetult enne kahe ajateenistuskuu täitumist räägivad Kuperjanovi pataljoni noorsõdurid – maaülikooli tehno­­troonika eriala tudeng Kristo Edenberg (22, pildil) ning sama kooli loodusvarade kasutuse ja kaitse erialale astunud Erki Limbak (19) – Tartu Postimehele oma senistest kogemustest tagalakompaniis valdavalt kiitvas võtmes.

Nad ei salga, et hooti on olnud väga raske. Pärast järjekordset katsumust, näiteks 40-kilomeetrist rännakut ligi 25-kilose varustusega, ununevad valutavad jalad ning kannatused aga kiiresti. Igav hakkavat harva.

«Ööhäireid on vähemalt meie kompaniil olnud nii, et halb hakkab,» kinnitab Kristo Edenberg. «Unepuudus ongi olnud kõige raskem taluda, eriti teenistuse alguses.»

Soojast sängist välja kamandamine teeb tusaseks igaühe, aga tagantjärele nähakse ka ööhäireis, nagu enamikus ajateenijate katsumusis, pigem positiivset. Tihti kogeb amüsantseid episoode.

«Näiteks jooksis tüüp häire peale toast välja, kaenlas tekk ja padi,» võitleb Erki Limbak (pildil) veel nüüdki naeruga. «Kui temalt küsiti, miks ta nii tegi, ütles ta, et ei saanud üldse aru, mis toimus.»

2010. aastal sealtsamast Kuperjanovi jalaväepataljonist nooremseersandi pagunitega lahkunud Ragnar Saage (pildil) on Tartu Ülikooli teise aasta arheoloogiamagistrant. Ta tõdeb, et pärast ajateenistust jääb halb veel selgemalt tagaplaanile, kui teenistuse ajal õppuste järel.

«Raske peabki olema, muidu ei arene,» on ta veendunud. «Kui sind pole viidud üle selle piiri, mida sa ise oma piiriks pidasid, siis sa ei saagi teada, et jõuad tegelikult rohkem. See on ajateenistuse juures üks kasulikumaid kogemusi.»

Molutamist esineb

Aja maha istumist, molutamist või kuidas keegi nimetada soovib, tuleb Saage kinnitusel ajateenistuses ette küll. Aga see, kuivõrd häirivaks ootamised kellelegi muutuvad, on Saage arvates paljus suhtumise küsimus – kas sa otsid endale ise mõistlikku tegevust või löödki lihtsalt aega surnuks.

«Meiega koos juhtus aega teenima kikkpoksi treener,» toob ta näite. «Kui meil tekkis paar tundi vaba aega, käisime tema käe all harjutamas.»

Saage kinnitusel tuli väliõppustel pikki passimisi ette vähem. Siis lasti võsas või põlluveerel korraks silm looja, et alalist unevõlga kärpida.

2011. aastal Kuperjanovi pataljonist noo­­rem­­seer­­san­dina lahkunud TÜ informaatikatudeng Oskar Na­­rusberk (22) ütleb, et igavus pole ajateenistuse kirjeldamiseks kindlasti kohaseim sõna.

«Pataljonis on korralik raamatukogu ja keegi ei tauni, kui sul on raamat taskus ka väliõppusel,» räägib Narusberk. «Loomulikult ei tohi lugemine segada ülesannete täitmist.»

Oma teenistusajast pani Oskar Na­­rus­­berk (pildil) tähele, et alguses sisustasid lugemisega aega üksikud, teenistuse tagumises otsas aga juba kaunis paljud. Narusberk ei jäta samas toonitamata, et loengute, söögiaegade, õppuste ja muude kohustuste vahele jäävat aega ei tasu pidada raisatuks, kui see möödub lihtsalt teistega lobisedes.

«Ajateenijate seltskond on väga kirju,» märgib Narusberk. «Minuga koos teenisid näiteks enamikus Võru maapoisid, kellega tühjast-tähjast rääkides leidsime ühise keele.»

Kaitseressursside amet on teinud traditsiooniks kutsealuste ja reservväelaste iga-aastase küsitlemise. Mullu ilmnes, et ajateenistusse läks hea meelega 28 protsenti noormeestest. 20 protsenti poleks läinud, kui oleks olnud võimalik valida, ning viiele protsendile oli ajateenistus täiesti vastumeelt.

Nihverdamine häbistab

Praegune kuperjanovlane Kristo Edenberg tunnistab, et ega temagi sõjaväkke kibelenud, aga võttis seda kui paratamatust. «Ära nihverdama hakata mu eneseuhkus küll ei lubaks,» kinnitab ta.
2011. aasta suvel ajateenistusest tulnud Peeter Kormašov kirjeldas läinud nädalal Eesti Päevalehes kaasajateenijat, kes olevat vingunud: «Mul võiks praegu juba oma firma olla, miks ma pean siin olema?»

Kaitseliidu Tartu maleva akadeemilise malevkonna pealik Viljar Valder (29), kes läks Viru jalaväepataljoni aega teenima kohe pärast gümnaasiumi, mäletab minekueelset abstraktset kartust tundmatuse ees, kuid mitte vastumeelsust. Mida kauem sõjaväkke minekuga venitada, seda võõramaks see mõte Valderi arvates muutub.

«On loomulik, et neil, kes alustavad kõigepealt ülikooliõpinguid ja hakkavad raha teenima, on hiljem kahju elustandardist loobuda,» sedastab Valder. «Mina soovitan kohe pärast gümnaasiumi ära käia. Oled oma eluga alguses, ei pea veel millestki loobuma.»

Oskar Narusberk ei loobunud sõjaväe tõttu millestki, hoopis vastupidi. Ühe aasta Tallinna tehnikaülikoolis ehitust õppinud, oli talle selge, et ei pea pealinnas kauem vastu. Ta vajas mõtlemisaega, mida edasi teha. Ajateenistuses laagerduski otsus jätkata Tartu Ülikoolis informaatikaga.

«Paljud arvavad tõesti, et õppides või töötades annavad nad riigile suurema panuse ning ajateenistus on ajaraiskamine,» nendib Narusberk. «Mind veendi seal küll, et iga ajateenistuse läbinu suurendab tõenäosust, et meie riigist ei sõideta lihtsalt niisama üle.»

Arheoloogiatudeng Ragnar Saage ütleb ligilähedaselt sama oma vanaisa näitel, kes õppis kaks aastat enne Teist maailmasõda sõjakoolis. Saage usub, et suuresti tänu sellele tuli taat sõjast välja eluga.
«Ajateenistus annab kogemuse, mis suurendab kahtlemata su võimalust ellu jääda, kui kunagi sõtta satud,» hindab Saage.

Rohkem paindlikkust

Vastne tudeng Andreas Raukas ütleb, et 11-kuulise ajateenistuse asemel sobiks talle võimalus läbida sarnane koolitus ülikooliajal nädalavahetustel, astudes kaitseliitu. Praegu ei pääse kaitseliidus sõdurikursuse läbinu ajateenistusest ega saa seal ka hinnaalandust.

Tapa pioneeripataljonis äsja teenistuse lõpetanud juuramagistrant Siim Maripuu (23) leiab, et riigikaitsekohustuse täitmisel peaks igaühel olema rohkem valikuvabadust. Praegu on ajateenistusel vaid üks alternatiiv: asendusteenistus mõnes riigi või omavalitsuse sotsiaalasutuses. Sellekski peab kutsealune viitama usulistele või kõlbelistele takistustele.

«Ajateenistus võiks olla vabatahtlik ja sõdurikursust peaks saama igaüks läbida soovi korral kaitseliidus,» leiab Maripuu. «Kes aga kumbagi ei taha ega ole nõus ka asendusteenistusega, peaks maksma spetsiaalset maksu, mille arvelt ülejäänute väljaõpet tõhustada.»

Maripuu arvab ka, et ajateenistust saaks intensiivistada sedavõrd, et teenistusaeg poleks 8 kuud (reamehed) ja 11 kuud (allohvitserid) nagu praegu, vaid vastavalt 6 ja 8 kuud. Kaitseressursside ameti korraldatud iga-aastased küsitlused näitavad, et kõrgharidusega noormeese hulgas on ajateenistuse lühendamise mõte levinud.

Kaitseminister Urmas Rein­­salu sõnul on ministeerium ja kaitsevägi jõudnud seda küsimust analüüsides järeldusele, et Eestile on võimetekohane praegune süsteem.

«Ajateenistuse lühendamine tähendaks muu hulgas väljaõpet andva personali hulga suurendamist, mis pole kahjuks nähtavas ajaperspektiivis võimalik,» selgitas Reinsalu.

Tagasi üles