Näitlejad mängivad ehtsat kassi ja taati

Findus (Ott Sepp) ei ole kuigi rõõmus, kui Pettson (Karol Kuntsel) mängib suupilli. Kassile ei meeldi kõrged noodid. Foto: Margus Ansu

Teatri Kodus hakkasid tegutsema vanamees Pettson ja kass Findus. Seda Marko Mäesaare lastelavastuses, mis tugineb rootsi kirjaniku Sven Nordqvisti «Pettsoni ja Finduse» raamatute dramatiseeringul.

Lugu, mis suuremate ja väiksemate vaatajate silmapaaride ees vähem kui tunniga lahti rullub, on iseenesest lihtne.

Pettson (Karol Kuntsel) on parasjagu ametis oma 60. sünnipäeva tähistamisega, kui ühtäkki ilmub tema ukse taha kingitus – kassipoeg Findus (Ott Sepp). Temast saab ilma seltsiliseta läbi ajanud Pettsonile ustav sõber, kelleta ei tea kunagi ette, mis järgmisel päeval ees ootab.

Erinevad tüübid

Inimesi ning teisi karvaseid ja sulelisi on mitut tüüpi. On niisuguseid, kes lausa vajavad enda kõrvale kedagi, ning sealsamas leidub neid, kellele piisab väga hästi iseenda seltskonnast.

Nii nagu Pettsonil, ei pruugi viimastel kunagi päriselt igav hakata. Nad võivad rahus omaette mõtiskleda. Võivad iseendale suupilli mängida, kirja teel endale sünnipäevaõnnitluse saata ja selle kõige üle ehtsat rõõmugi tunda.

Ent kui parajasti pole kellegagi koos aega viita, võib mõnel ka igav hakata. Nagu Findusel, kelle tähelepanuvajadus on niisama suur nagu igal teisel lapselgi ning kelle elav loomus hüüab põnevate seikluste ja tegude järele. Findusel eriti öistel tundidel, mille tulemusel valitseb hommikul majapidamises paras korralagedus.  

Lihtne ja loomulik

Pettson ei lase ennast segadusest häirida, kuid sealsamas ei ole ta sugugi nii lihtsameelne, nagu pealtnäha arvata võiks.

Ta läheb kassi valetamismänguga kaasa. Samal ajal jälgib ta salamisi, kui kaugele on niimoodi võimalik minna ning kuidas kassilikult ründevalmis asendis Findus üha rohkem ajab oma pahandusi nähtamatu mägra kaela ja kaevab sel moel endale seda suuremat auku.

«Pettson ja Findus» on arusaadavas ja lihtsas lavakeeles õnnestunult vaatajate ette toodud lavastus, mille üks tugevaid külgi on ennekõike puhtad näitlejatööd. Ott Sepa Findus on ehtne kass ning Karol Kuntseli Pettson ehtne vanamees.

Vanemale vaatajale on see lavastus hea vaheldus nii-öelda ainult täiskasvanute teatri kõrvale ja mis ehk kõige tähtsam – seda on huvitav jälgida. Pärast etendust saab mõlgutada mõtteid tavade üle, mis on ühelt poolt nii loomulikud, ent teisalt näivad unustatuna.

Millal näiteks oli see viimane kord, kui sa ärkasid sünnipäevahommikul lauluviisi, kannutäie piima ja koogilõiguga, millel küünalgi peal? Või leidsid päris postkastist käsitsi kirjutatud kirja?

Esietendus
• Vanemuine esietendas 7. septembril Teatri Kodus lastelavastuse «Pettson ja Findus».
• «Pettsoni ja Finduse» lugude sarja on kirjutanud rootsi kirjanik ja kunstnik Sven Nordqvist.
• Lavastuse dramatiseeringu autor on Jonas Svensson, eestikeelse tõlke on teinud Ülle Kiivet.
• Lavastaja Marko Mäesaar ja kunstnik Liisa Soolepp.
• Mängivad Karol Kuntsel ja Ott Sepp.