Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/07/05/1876336t1h28b2.jpg)
/nginx/o/2012/09/09/1309020t1ha7a8.jpg)
«Olen oma elu jooksul tundnud kõige rohkem rõõmu raamatutest, oma perest, tütrest ja lastelastest,» tõdes eile Tartus koos sõprade ja suguvõsaga sajandat sünnipäeva tähistanud Hilda Reimand.
Viisteist aastat koolis tütarlastele käsitööd õpetanud Hilda Reimand ütles Tartu Postimehele, et on oma elu jooksul kohanud ainult häid inimesi, kes on olnud tema vastu head ja hoolivad.
«Kriitilistel eluhetkedel on nad mulle alati toeks olnud, olid need siis eestlased, venelased või sakslased, ja mina halbu inimesi ei tunnegi,» rääkis eakas juubilar.
Valgas sündinud Reimand õppis Võru ja Haapsalu õpetajate seminaris ning Tallinna pedagoogilises instituudis. «Ma ei puudnud koolist mitte ühtegi päeva,» kinnitas Reimand ning meenutas 1957. aastat, kui ta sai õpetajakoha vastloodud Tartu 8. keskkoolis (praegu Forseliuse gümnaasium).
Peale käsitöö andis ta asendusõpetajana koolis ka vene keele tunde, sest Siberi aastatega oli vene keel suus.
Viimased nelikümmend aastat on Hilda Reimand pidanud kahetoalises korteris pensionipõlve ning pühendanud selle oma neljale lapselapsele. «Olen tundnud neist rõõmu ja koonud neile seitseteist kampsunit,» lausus Hilda Reimand.
Kuigi juubilari mees lahkus tema kõrvalt juba 15 aastat tagasi ning samuti on surnud kõik tema nooremad õed-vennad, paistis Hilda Reimandi prilliklaaside tagant sära ning elutahe.
«Eks selle üle peaks enne filosofeerima, et mis see õnn on, aga kuigi mult võeti ühel hetkel kõik, mis inimesel üldse on, olen ma ka kõik tagasi saanud. Ma ei kanna kellegi vastu viha ja püüan halva unustada. Ma elan sellele, mis on hea ja ilus. Ja elu ongi ilu. See kõik on suur rõõm,» rääkis Reimand.