Väljakutsele järgneb suurem väljakutse

Erik Puura.

FOTO: Ruudu Remmelga karikatuur

Arendusprorektor Erik Puura, olete üles ehitanud tehnoloogiainstituudi (TÜTI). Kas teil ei ole kahju ära minna? Peahoones prorektorikohal ei ole ilmselt selliseid ülesehitamise võimalusi.

Mulle meeldivad väljakutsed. Kui ma iga poole aasta jooksul ei tunne edasiminekut, kui tunnen, et võrreldes poole aasta tagusega on paigalseis – aga stabiilsus ongi paigalseis –, siis tekib mul teatud rahulolematus. Püüdes kogu ülikooli edasi arendada on väljakutsed suuremad.

Kas tehnoloogiainstituut on saavutanud sellise stabiilsuse, mis on tekitanud rahulolematuse?

Kindlasti on ka meil tulevikumuresid, sest praegu on meil kohutavalt palju projekte rahastatud Euroopa Liidu abirahadest, mis aga ükskord lõpevad. Lisaks on meil palju kallihinnalist aparatuuri, mida tuleb käigus hoida. TÜTIs on väga tugevad uurimisrühmade juhid, kes tagavad projektipõhise raha pideva juurdevoolu. Kui aga kõik need abirahad on lõppemisjärgus, mida teha siis? Kuidas säilitada töökohti, kuidas jätkata aparatuuri ülalpidamist? Millised on lahendused?

Üks võimalus on aktiivsemalt osaleda rahvusvahelistes programmides, Euroopa Liidu programmides. Teine on luua märkimisväärselt tõsisemaid ja tihedamaid suhteid ettevõtjatega, ja mitte ainult Eestis.

Samas ei saa me kindlasti vaadata arengut ainult loodusteaduste valdkonnas. Huma­niora ja socialia valdkonnas tuleb samuti väga palju tööd teha. Alustada võiks näiteks sellest, kuidas muuta Tartu Ülikool ettevõtlikuks ülikooliks. TÜs on umbes 3600 tudengit, kellest võiksid tulevikus saada ettevõtjad.

Kui peaksite sisseastujatele reklaamima nn pehmeid teadusi Tartu Ülikoolis, kuidas seda teeksite?

Meie tudengite suhtlemisoskus ja -julgus võiks olla väga palju parem. See tähendab, et üks asi on õppida eriala, teha ära eksamid, saada diplom. Aga kui tahta oma teadmisi rakendada mingil töökohal, siis tööandja soovib inimest, kes oskaks karismaatiliselt suhelda, kel oleks suhtlemisjulgus, kes poleks kartlik.

Kui läksin Rootsi doktorantuuri, pidasin oma esimese teadusliku ettekande. Tahtsin olla hästi tark, rääkida erinevatest valemitest, kartsin teha teaduslikke vigu. Ja ma olin kohutavalt üllatunud, kui hiljem hakati minu ettekannet lahkama sellest küljest, kuidas ma seisin ja rääkisin, kas olin piisavalt veenev. Tükk maad hiljem sain aru, mis selle mõte on.

Olen näinud doktorikraadi kaitsmisi, kus doktorandil on suurepärased teadmised. Ei ole kahtlustki, et ta on kraadi väärt. Aga väitekirja kaitsma asudes pole tal enesekindlust, et uskuda oma teadmistesse. Kui oleksin jäänud TÜTI direktoriks, oleksin doktorantidele sügavalt soovituslikus korras teinud kohustuse asutada teatriring või midagi selle taolist. Esinemisoskus on niivõrd oluline ning seda on võimalik õppida.  

Praegu pean ennast väga aktiivseks suhtlejaks, aga selle saavutasin suhteliselt hilja, isegi pärast doktorantuuri. See on üks näide, kuidas ülikoolis saaks valdkondade vahel koostööd teha. Viljandi kultuuriakadeemia oleks geniaalne selliste kursuste korraldaja.

Kuidas tuleb maailmalõpp?

On teada, et Päike peaks valgustama veel umbes viis miljardit aastat. Halb uudis on aga see, et Päikese aktiivsus peaks umbes 500 miljoni aasta pärast kasvama. Kuid 500 miljonit aastat oleks piisavalt pikk periood, mis kannab edasi 100 miljonit põlvkonda.

Kui Eesti oleks maailmas üksi, kui poleks teisi riike ja inimesi, siis see rahvas siin maal suudaks oma teadmiste ja loodusvaradega ilma suuremate probleemideta eksisteerida vähemalt 10 000 aastat, ütleme järgmise jääajani, kuni Skandinaaviast tulevad liustikud ja kõik siinse ära pühivad.

Ometi pole me maailmas üksi ning globaalsed energia-, toidu- ja veeprobleemid järjest süvenevad. Maailma rahvaarv kasvab, fossiilsete kütuste varud on piiratud, alternatiivtehnoloogiad ei tule küllalt kiiresti peale. Nii et üks minu ennustus on, et meie praegune noor põlvkond, kui mitte isegi mina kaasa arvatud, näeb teistsugust maailma, kus mängivad teistsugused väärtused kui meeletu tarbimine, mis tegelikult raiskab meie energiavarusid.

Minu arvates on võimalikud murrangud lähedal. Kas see lähedus tähendab 10, 30 või 50 aastat, on omaette küsimus. Ennustus, et need murrangud võivad tulla teatud šokina, võib paika pidada.

Supervulkaanide plahvatused, asteroidid – need on väga vähe tõenäolised. Selliste asjade peale mõtlemine on lihtsalt represseeriv. Pigem arvan, et inimeste peamiste probleemide põhjustajaks on inimene ise.

Praegu kardavad inimesed maailma lõppu, mida teie lapsena kartsite?

Kõrgeid kohti. Ja verd. Isegi mõte, et mind ennast nõeltega torgitakse, oli kohutav. Murrang saabus alles pärast sõjaväes käimist. Pärast seda olid kõik sellised hirmud kadunud.

Maailmalõppu ei ole ma kunagi kartnud. Ei tea, kui palju on Eestis inimesi, kes võiksid seda üldse karta. Ma arvan, et mida varem noor inimene looduse toimimisest aru saab, seda väiksemaks tema kartused kujunevad.  

Teil tulid need loodusteaduse valikud vist üsna varakult mitte koju kätte, vaid kodunt kätte. Teie isa ja vend on samuti olnud geoloogid. Mil määral on see mõjutanud teie valikuid?

Kui ülikooli tulin, oli mul vist ikkagi neli valikut. Lisaks geoloogiale mõtlesin ka keemia, matemaatika ja õigusteaduse peale. Keemiat ja matemaatikat on elus nii või naa väga palju ka juurde õppida tulnud. Ütlen ausalt, et õigusteadus on siiani jäänud mind huvitavaks, veel täielikult avastamata maaks. Et ma verd kartsin, oli arstiteadus välistatud.

Meenutage oma tudengipõlve, olete seda maitsnud kolmes linnas.

Tartu kohta võiks öelda, et parimad aastad elus. Ühe korra, kui liftid Leningradi maantee ühikas (praegu Narva mnt üliõpilaselamu – M. H.) ei töötanud, vahetasime ära korruste numbrid. Pärast viiendat korrust tuli kohe seitsmes, edasi kaheksas, üheksas ja sealt edasi kuues korrus. Kõik, kes trepist jalgsi kodust toodud raskete pakkidega üles tulid, marssisid valedesse tubadesse. Kõige naljakam oli muidugi neil, kes elasid kuuendal korrusel: nemad kõndisid otse seitsmendale korrusele, vaatasid, et on mööda läinud ja siis vantsisid alla tagasi. Selliseid tudenginalju sai päris palju tehtud.

Mäletan, et korraldasin ühikas mälumänge. Kõik küsimused võeti spontaanselt raamatutest. Võeti üks raamat, võistkond ütles lehekülje numbri ja sealt tuli küsimus.

Üks raamat oli «Kevade». Arno jõi ennast Liblega võsas purju ja Teele tuli talle külla. Teele küsis Arno käest: «Mis sul viga on?» Ja Arno vastas kahe sõnaga. Küsiti: mis sõnad need olid?

Õige vastuse auhinnaks olid munad. Igal võistkonnal oli oma pann ning õige vastuse korral löödi muna panni peale. Hiljem läksid kõik võistkonnad lõbusalt koos mune praadima.

Vaimukuse punkte sai ka. Näiteks selle küsimuse peale vastas üks võistkond: «Lible tegi.» Õige vastus oli «Haige olen».

Aga tudengipõlv Manchesteris ja Stockholmis?

Manchesteris olin ühe aasta. 1991. aastal oli see mulle natuke kultuurišokk. Üllatas see, et Manchesteris räägiti teistsuguse aktsendiga. Hiljem sain aru, et Inglismaal ongi erinevad aktsendid.

Teine šokk oli seoses kahe kraaniga. Kui ma esimesed ööd pidin hotellis veetma ja ennast pesta tahtsin, oli selleks ainult vann kahe kraaniga – üks tulise ja teine külma vee jaoks. Kuidas ennast seal pesta? Lasta vesi vanni, teha ennast seebiseks, ronida vannist välja, lasta uus vesi, et siis puhtasse vette loputama ronida?

Alles hiljem sain teada, et hotelli minnes peab kaasas olema selline kummitorude moodi otsik, mille lükkad kraanide otsa ja siis kahest kraanist tulev vesi läheb üle dušiks.

Stockholmis olin kuus aastat. Ütlen ausalt, et Rootsi on minu jaoks siiani ülima meelerahu riik. Mäletan neid aastaid 1993–1999, mil Eestis olid kogu aeg tormilised muutused. Pendeldasin sageli Eesti vahet. Estonia uppumine läks minust kolme ja vennast, kes oli Uppsalas, ühe päevaga mööda. Aga tormiliselt muutuvast Eestist tagasi Rootsi jõudes ei olnud seal mitte midagi muutunud. Ja niimoodi kõik kuus aastat.

Mul on mulje, et meil Eestis ütleks justkui sisetunne, et kogu aeg peab midagi muutuma, ja kui midagi ei muutu, siis rahu ei saagi. Kui ma praegugi tagasi Rootsi satun, tuleb selline ülima rahu tunne: nüüd olen riigis, kus suurt midagi ei muutu. Ma tunnen end seal kuidagi kindlalt ja rahulikult.

Paljud tahavad Eestist ära. Mis teid siia tagasi tõmbas?

Ma tunnen ennast Eestis palju paremini kui mujal. Rootsis oli see kindlusetunne kuidagi teistsugune. Teistes riikides ma nagu ei oleks iseenda peremees. Kui keelt ka veel perfektselt ei oska, siis mujal ei olegi selliseid võimalusi kui Eestis.

Olen Eestit pidanud võimaluste maaks, kus süsteemi tundmine ja keeleoskus aitavad kaasa huvitavate tööde tegemisele. Lisaks veel sotsiaalne elu ja lihtsalt tunda end kodus olevat on minule kohutavalt tähtis.

Tegelikult olin väga lähedal sellele, et 2002. aastal kolida tööle Stockholmi. Minust oleks ehk saanud tubli väliseestlasest teadlane, palju tublim, kui ma siin juhtimise kõrvalt olen saanud olla. Arvestades kõiki võimalusi, mis on loodud väliseestlastest tugevatele teadlastele siia tagasi pöördumiseks, oleksin ma ehk praeguseks samuti siia tagasi tulnud.   

Teil on kolm last. Kuidas te teadlase ja haldusjuhina isaameti pidamisega olete hakkama saanud?

Rootsi ja Inglismaale ei olnud võimalik perekonda kaasa võtta, sest Rootsis oleksin pidanud ette näitama nende ülalpidamiseks nõutava rahasumma. Seda raha mul polnud. Lapsed on Eestis üles kasvanud. Ja see on üks põhjus, miks olen tagasi tulnud.

Mida töö vastloodud arendusprorektori kohal kätkeb?

Pean oma ülesandeks kaht asja. Esimene on suurendada ülikooli mõtestatud koostööd ettevõtetega Eestis ja ka välisriikides ning osaleda seda soodustavates rahvusvahelistes programmides.

Teine on selline üldine: ülikooli kujundamine ettevõtlikumaks. Arendada edasi eelmise teadusprorektori Kristjan Halleri käivitatud ideelaborit, mis aitab ettevõtlikel tudengitel juba ülikooli ajal aktiivselt midagi teha.

Ka mina käisin tudengiajal vagunist soola laadimas, et lisa teenida. Praegustel tudengitel võiks õnnestuda ettevõtlusprogrammi kaudu hakata lisa teenima oma erialal või sellega seonduval tööl. Mida paremat saaksime soovida suhteliselt rasketes majanduslikes oludes, milles tudengid on.

Tagasi üles