Tõnu Tepandi: kui on tõeline tung mängida, siis sellest ei pääse

Eesti muusika- ja teatriakadeemia lavakooli kõnetehnika õpetaja professor Tõnu Tepandi andis kolmanda kursuse tudengitele kolmapäeva õhtul uue õppeaasta esimese tunni. Foto: Raigo Pajula

Draama tõi fookusesse näitleja. Tänavune festival Draama on tõstnud fookusesse näitleja. Õige kah, see amet väärib austust. Kuid kes siis õigupoolest on näitleja, kes on hea ja kes keskpärane? Neile ja teistele küsimustele vastab näitleja ja õppejõud Tõnu Tepandi.

Vaatajate ees käivad paljud inimesed ja teevad midagi, mille kohta saab ütelda teatrietendus. Kõik nad ei ole näitlejad, mõni teeb ainult sutsakaid, nagu näiteks lavameistrid. Kes on teie meelest näitleja?

Näitleja on mängija inimene. Lõppkokkuvõttes on igaüks mängija, aga selgelt eristuvad need, kelle mängu tullakse kuulama ja vaatama.

Kunstnik maalib, muusik mängib pilli või loob muusikat, arhitekt ehitab maja ja insener silla.
Näitlejat eristab teistest mängijatest inimestest see, et temale, näe, meeldib ja ta ka suudab kujutluses ja muidu olevaid inimesi, olukordi, sünd­musi läbi elada ja mängida.

Näitleja kirjeldab mängu kaudu seda, mida ta kujutleb, mida ta loeb ja mida ta näeb, ja ta tahab seda edasi anda kellele tahes. Üldiselt muidugi publikule ja teatris, aga kui ühte või teist ei ole, siis kas või omaette või näiteks koerale.

Kunstniku tööriistaks on pintsel, muusikul pill. Näitleja ja ka tantsija mänguriist on tema ise, ja ei ole sugugi nii, et tantsijal füüsis prevaleerib – kui ta on mängija inimene, siis ta on võimas tantsija. Ja nii on samuti lauljaga.

Osa näitlejaid pingutab mis kole ja hakkab sellisena häirivalt laval silma. Mõne näitleja mängu vaadates vajub suu imetlusest lahti. Milline on teie arvates tõeliselt hea näitleja?

Näitleja tööriist on tema ise kõige oma naha, karvade, sisikonna, hinge ja metatasandiga – kogu oma eluga –, kui ta on tõeliselt hea näitleja. Kui ta on osav käsitöömeister, siis on mängus küll needsamad asjad, aga veidi teises funktsioonis.

Kui palju on Eestis tõeliselt häid näitlejaid, kui palju osavaid käsitöömeistreid ja kui palju on keskpärasust?

Ega see kõik niisama lihtne olegi. Käsitöömeister ei ole tingimata vilets näitleja. Osav käsitöömeister on näitleja, ta manipuleerib suurepäraselt iseenda ja teistega, valdab seda, teist ja kolmandat, ta on estraadil ja teatud tüüpi näitemängudes suur meister.

Eestlased on mängija rahvas, ma olen vaadanud, et vähemalt meil Eestis tuleb saja inimese kohta suurepäraseid mängijaid kaks-kolm, väga häid paarkümmend, ja siis edasi on head ja rahuldavad, ja natuke on kasinavõitu rahvast ka. Kuidagi niimoodi võiks see olla. Ja väikese rahva kohta on see tulemus minu meelest hea.

Need on võibolla maailmaehituslikud suhtarvud. Nii kipub see olema paljudel elualadel, kas või, kurat, riigikogus, kus ongi 101 inimest. Ja kas või näiteks see, et mingisugusest väga keerulisest jamast, mis on näiteks sõltuvushaigus, tuleb lõplikult sajast inimesest välja kaks või kolm.

Kuidas saada heaks näitlejaks või vähemalt hiilgavaks käsitöömeistriks? Noortel on üks võimalus pääseda õppima teie juurde kõrgemasse lavakunstikooli Tallinnas või Viljandi kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonda. Mis te aga ütleksite, kui mõni vanem inimene ...

Kuule, kas me ei ole sina peal ...

Olime küll, vanad Irdi-aegsed tartlased ju, aga me ei ole palju aastaid kõnelnud. Nii et vasta palun siis ka küsimuse teisele osale: kui mõni vanem inimene, nagu näiteks mina, kes ma olen eluaeg ajakirjanikutööd teinud, tahaksin teha elus täispöörde, alustada harrastusteatris ja pürgida kutselisse teatrisse – kas nõnda on lootust saada arvestatavaks näitlejaks?

Vaata, selle asjaga on niimoodi, et sina oleksid juba ammu näitleja, kui sul oleks publikule mängimise tahe tugev – kui see oleks tungitasandil jõud ja tahe.

Kui inimene püüab näitlejaks hakata lihtsalt selle pärast, et ta teab, et näitleja on tuntud, ja arvab, et saab kuulsaks, ja kui ta takkaotsa on ka loll, sest arvab, et näitlejal on palju raha ... Need on pinnapealsemad soovid ja üsna varsti need hajuvad. Aga kui on ikka tõeline tung mängida, kui mängumootor sunnib tagant, siis sellest ei pääse.

Nii et teatrikoolis ei olegi tarvis õppida?

Teatrikool on üks võimalus, päris hea võimalus, süsteemne lähenemine asjale. Aga see tung võib olla nii sünge, et võib lükata teatrikoolist mööda. Ja kui inimese andekus on juba kaugelt näha, läheb ta ka ilma teatrikoolita mängima.

Sellise mängida tahtva inimese mure, nagu kõikide andekate inimeste mure, on see, kuidas viia iseennast oma andekusega vastavusse.

Mänguandekus või seesama tahe, tung, mis ajab inimese mängima, ega see ei ole tema enda tahteline tulemus, see on tema minateadvusest kõrgem tase, järgmine tasand, ja see on talle antud.
Kui ta ennast sellega vastavusse ei vii, siis seesama asi hävitab ta. See tung on nii tugev, et kui selle kandja ei ole võimeline vastama oma tungi sööstudel, see tähendab, et kui ta ei ole treenitud ja haritud, kui ta ei ole vaimselt ja füüsiliselt arenenud, siis ta lihtsalt ei saa jagu nendest energiasööstudest.

Tekib kibestumine, ta muutub lolliks, hakkab lakkuma ja jumal teab mis kõik veel.
Kui näiteks sul tuleb praegu pähe näitlejaks hakata, no siis tuleb kõigepealt vaadata, kas andelaad on sobiv laval mängimiseks. Sinu anne on väljendunud seni kirjutamises, sina kirjeldad maailma kirjutamise kaudu, aga näitleja mängib ja räägib ka midagi takkaotsa.

Kui on sobiv andelaad, tuleb hakata sind igatepidi treenima. Sina oled arukas inimene, rohkem kui 50 aastat vana, sinule tuleb rääkida põhiliselt seda, et ära tee nii, ära tee nii ja ära tee nii. Kuidas teha, seda sa taipad isegi ruttu. 18-aastasele inimesele, kes tuleb õppima gümnaasiumist, temale peab lisaks rääkima seda, et on olemas erinevaid võimalusi ja anda talle neid valida.

Et saada näitlejaks, tuleb igal juhul kindlaks teha, kas inimese andelaad on selline nagu tarvis. Ja teiseks – kui sügav on tema tahe. Edasi läheb kõikides vormides igat sorti enesearenduseks – vaimseks, füüsiliseks, emotsionaalseks niikuinii. Ja kui jumal annab, siis oledki äge näitleja valmis.

Heakene küll, oleks väga suur pingutus, ma parem jään ikka kirjutajaks. Ja lugejaks. Eile juhtus mu kätte sinu raamat «Alguses on hääl», mis ilmus tänavu kevadel. Lõpuni ei ole veel jõudnud lugeda. Kui palju leiab algaja näitleja endale tuge sinu raamatust?

Noh, kust mina seda tean. See on punkt üks. Teiseks – ma kirjutasin seda oma õpilastele, sõpradele teistelt ametialadelt, kolleegidele, tervele kremplile, mille sees ma elan ja hingan. Samal ajal pidasin silmas ikkagi ka neid inimesi, kellel on suur huvi teatrit vaadata ja sellest rohkem aru saada.
Eks ma püüa raamatus mitte dotseerida, vaid rääkida sellest, kuidas mina aru saan inimese enesearendusest.

Ma püüan oma ideede ja harjutuste etümoloogiat välja joonistada. Selle raamatu läbilugemine ei tee mitte kedagi heaks näitlejaks või üldse näitlejaks. Igaüks peab ise pingutuse tegema ja enesele selle tee leidma.

Mu raamat peaks siiski algajat näitlejat toetama, sest see kutsub üles inimest sülitama takistustele ja tegema seda, mida väga tahad. Ei saanud kooli sisse, sitta kah, siis lähed teistpidi. Kui said kooli sisse ja ei saanud teatrisse, siis ena asja! Pane aga edasi.

Mul on üks lähedane noor inimene, kes proovis lavakasse pääseda kahel korral, aga ei õnnestunud, ja kolmandat korda ei kavatse üritada. Praeguseni hoiab ta teatritegemisest kõrvale, käib ainult vahel harva etendusi vaatamas. Mida ütled selle kohta?

Tung ei olnud nii tugev. Ega see, et sisse ei saanud, ei tähenda seda, et ta ei ole andekas. See ei ole hea ega halb, lihtsalt üks inimene on ehitatud üht- ja teine teistmoodi. Kui tal see tung oleks käinud üle igasuguste teiste asjade, oleks ta nui neljaks teatrisse läinud. Aga kui on selgunud, et hoopis teised asjad on huvitavad, siis jumal tänatud, et ta selle käigu pealt ära sai.

Oma raamatus oled kõige rohkem lehekülgi pühendanud näitleja häälele ja treeningusüsteemile. Neile eelneb meenutuslikku ollust õppejõududest, teatriuuenduse aastatest Tartus ja uue Eesti ülesehitamisest. Vaadates minevikku, kui oluline on praeguste näitlejate panus ühiskonnaellu võrreldes nende näitlejatega, kes olid oma tippvormis Brežnevi ja laulva revolutsiooni ajal?

Nagu ma just rääkisin, need ei ole niisama meenutused, vaid ma püüan kirjeldada seda, kuidas üks või teine idee alguse sai või kust ma sain ühe või teise mõttekäigu, nii on ka harjutuste ja üldse enesearenduse puhul. See ei ole niisama meenutamine ja oma elutee kallal lällutamine, vaid on kindla sihiga kirjutatud. Näitlejate panuse võrdlemise kohta ütleksin, et täpselt sama palju.

Kas tõesti?

Jah. Inimeste struktuur eriti palju ei muutu. Meie, eestlased, oleme sellised siin olnud aastatuhandeid, inimene tervikuna on olemuselt kogu aeg sama. Lihtsalt olud on praegu teistsugused, keerulisem on leida seda käiku ja kohta, kuidas olla ja kuidas sekkuda ja kuidas olla sealjuures tõsiselt võetav.

Meil oli tollal suts lihtsam, sest teater oligi kergelt, poolenisti, Tartus eriti, midagi vastupanukeskuse moodi. See, kelle vastu sõdida, oli peo peal, elu oli selles mõttes lihtsam, et va vainlane oli olemas.
Nüüd on raskem sõnastada, kelle ja mille vastu olla ja võidelda, tihtipeale istub vastaline küsijas endas sees. Ja kui inimene ei leia seda üles, loob ta enesele kunstlikult vastase, probleemi ja hakkab selle vastu võitlema.

Aga nii nagu näitlejate panus oli siis oluline, on see ka nüüd oluline. Selle järele on vajadus. Osa publikust on väga huvitatud niisugustest ellu sekkuvatest asjadest.

Kuulsin, et sa saad Tartusse festivalile tulla alles reedel (täna – toim). Draama veebilehel on kirjas, et sa osaled kell 21 Athena keskuses näitlejate aktsioonis koos Veiko Tubina, Garmen Tabori ja Priit Strandbergiga. Miks sa ei saa varem tulla?

Varem ma ei saa sellepärast, et ma venitan ennast praegu veel haigusest välja. Rääkimata sellest, et mul on mitmeid töid.

Mida sa kavatsed publiku ees Tartus teha?

Eks ma laulan ja kõnelen sellest, mis kerkib üles seoses festivaliga ja Tartuga ja inimestega, kes seal on. Eks näis.

Tõnu Tepandi ütleb:
Eestis tuleb saja inimese kohta suurepäraseid mängijaid kaks-kolm, väga häid paarkümmend.
Näitleja kirjeldab mängu kaudu seda, mida ta kujutleb, mida ta loeb ja mida ta näeb, ja ta tahab seda edasi anda kellele tahes.