Kui lugeja varalõunase kohvi kõrvale lehe avab ja spordiküljele jõuab, on 34-aastane tartlanna Grete Treier ilmselt juba spordirõivais, et Itaalias Toscanas rattasadulasse istuda ning mõned kiiremad tiirud teha.
Eesti parim naisrattur naudib päikest ja tuult
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Enne septembri teist poolt, kui ta Eestisse naaseb, ootab teda ja ühtlasi kogu Michela Fanini naiskonda Buti ühepäevasõit, mille üks põnevaimaid osi on Treieri sõnul 10-kilomeetrine Monte Serra tõus.
UCI-süsteemi punkte selle sõidu eest ei jagata, kuid Itaalia profiklubidele on see siiski tähtis võistlus.
See sõit on Treierile sportlastee (vähemalt seekordseks) finišiks, sest pärast seda lõpeb klubiga leping ning praegu ei ole ta huvitatud ka uuest, sest tahab rohkem pühenduda perele ja kodule. Jalgrattasporti tagasi tulemist Treier ei välista, kuid enne tahab ta seljavaludele leevendust leida ja uut särtsu koguda.
«Minu pea ja füüsis vajavad puhkust,» nimetas Treier otsuse põhjuseks. 2011. aasta talvel käis ta seljaoperatsioonil, kuid sellest ei sündinud nii palju abi, kui ta lootis.
Tänavu alustas ta ka treeninguid alles veebruaris ehk hiljem kui ülejäänud naiskond. Hoolimata hilisest algusest leidis Treier, et ei olnud sugugi halvas vormis. Siiski on selg kogu hooaja vältel valu teinud ning nii on sportimine möödunud valuga võitlemise tähe all.
Kui miski sportlasele kripeldama jääb, siis on see ebaõnn tänavusel Giro d’Italial, kus ta esimesel etapil kukkumise järel diskvalifitseeriti. Võistlus on sportlase arvates parim treening, aga nüüd jäi see oluline verstapost vahelt ära ja nii mõjutas see edasisigi sõite. Ka leidis ta, et Toscana velotuuri 18. koht ei ole päris see, mille nimel ta starti läks. «Võinuksin ka esikümnes olla, aga seal jäi puudu naiskonnatööst,» seletas ta.
Sporti tänu abikaasale
Jalgratta- ja õigupoolest kogu spordimaailma avastas Treier tänu abikaasale Edgarile, kes tegeles jalgrattasõiduga siis, kui nad 17 aastat tagasi kohtusid. Enne seda oli Treier enda hinnangul üsna spordikauge inimene.
«Minu vanemad ei tegele spordiga ja nii piirdus sport kehalise kasvatuse tunniga,» rääkis ta. Koolitunnis oli ta muide üks väledaimaid jooksjaid ning kogus lipates nii mõnedki diplomid.
Hilisem abikaasa aga avas Treierile uue maailma.
«Mulle meeldib väljas treenida, kuigi tihti tähendab see ka vihmas sõitmist. Naudin seda, kui päike paistab ja tuul puhub,» jutustas ta. Lisaks värskes õhus veedetud tundidele paelub teda see, et jalgrattaspordis peab jõu ühendama mõttetööga.
Enim meeldivad Treierile lühemad tihedalt üles-alla looklevad rajad, mida eesolev Buti sõit ka pakub. Umbkaudseks võrdluseks võib tuua Otepää rattaraja või üldisemalt Lõuna-Eesti künkliku maastiku. «Ka Prantsusmaa Limousin’i tuuri, mille kahel eelmisel aastal võitsin, rada oli mulle hästi sobiv,» rääkis ta.
Aeg perele ja kodule
Grete treener on tema abikaasa Edgari Treier. Kui aga naine karjääri lõpetab, siis ei sea mees samme töötukassa poole, vaid asub edasi arendama oma ettevõtet. «Grete treenimine on minu jaoks alati pigem hobi olnud. Kui ta lõpetab, siis saan asuda palgaliste asjade kallale, mis juba ammu tegemist ootavad,» ütles ta. Naine iseloomustas oma peret kui ühtset tiimi. « Oleme spordile palju ohverdanud ja muudmoodi selline elu toimida ei saakski,» sõnas ta.
Edaspidi soovivad mõlemad abikaasad rohkem aega pühendada kodule ja oma kahele tütrele – 11-aastasele Anetele ja 3-aastasele Lisetele. Ratta selga ja maanteele ema tütreid saata ei taha, kuid Anete tegeleb kergejõustikuga ning Lisetet plaanib ema tennisetrenni panna. Kui mitme väljaande veergudelt on silma paistnud Grete perelisa-plaan, siis see küsimus saab iseloomulikult rahuliku vastuse: «eks ta siis tuleb, kui tulema peab».
Kui ta seljavaludele lahenduse leiab, siis teeks hea meelega sporti edasi ja sooviks osaleda veel ka Rio de Janeiro olümpiamängudel. «Jalgratturitega juba kord on nii, et lubavad küll lõpetada, aga treenivad ikka edasi,» muigas Grete Treier.
Kas teate?
Lõppeva hooaja tulemusi
• Toscana velotuuril 18. koht.
• La Route de France’i velotuuril 8. koht.
• Londoni olümpial grupisõidus 17. koht .
• Tour du Limousini velotuuril 6. koht.
• Giro d’Italia velotuuril diskvalifitseeriti.
• Eesti meister grupi- ja temposõidus.
Kommentaar
Edgari Treier
Grete abikaasa ja treener
Sportlasena on Grete väga kohusetundlik ja teeb vahel isegi rohkem kui vaja. Kui trenn on kolm tundi, siis ei lõpeta ta iialgi kümme minutit varem, vaid pigem viis hiljem.
Nii on ta vahel endale harjutustega isegi liiga teinud. See hoolikus ja põhjalikkus laieneb ka igapäevaellu – kas või lauda pühib ta enamasti neli või viis korda ühe asemel.