Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2009/03/18/150829t1hf77d.jpg)
Hülgeuurija Ivar Jüssi ütleb, et on Looduskalendri toimetaja Gennadi Skromnoviga vana semu ning hülgekaamera mõte on vist juba kümmekonna aasta tagune.
«Seni on tehnika olnud kallis, nüüd on see läinud õnneks odavamaks, aga ka paremaks ja kvaliteetsemaks,» rääkis Jüssi. «Alguses oligi see meil mõeldud vaid uurijaile, et me ise andmeid koguda võiksime. Aga kuna lahendus on niivõrd universaalne, siis oleks olnud patt sellist pilti ainult teadlaste nina ette jätta. Meie vaatame sealt üht asja, inimeste emotsioon on aga hoopis teine, ja loodushariduslik pool on väga tähtis.»
Hallhüljeste elu on paljudes aspektides teadlastele veel tundmata, sest vastupidiselt viigerhüljestele neil oma kindlat päevakava pole. Et mereloomad vette jälgi ei jäta, siis on salasilm ainus viis, kuidas ka hallhüljestest rohkem teada saada.
Looduskalender.ee portaali viit Eestis üles seatud linnu- ja loomakaamerat teenindab EENeti server. Võrguosakonna juhataja Urmas Lett ütles, et populaarseim on vaieldamatult seakaamera. Sellele järgnevad üsna tasavägiselt merikotka, hülge- ja kodukakukaamera. Viimasel kohal on lindude toidumaja.
Looduskalendri kaameraid jälgivad inimesed vähemalt 59 maailma riigist. Kõige andunumad vaatajad on muidugi Eesti lähinaabrid soomlased ja lätlased. Aktiivsed klikkajad on ka tšehhid, poolakad ja venelased. Üksikkülastajaid on aga Brasiiliast, Hiinast, Kõrgõzstanist ja Taistki.
Ivar Jüssi sõnul teist niisugust avaliku juurdepääsuga hallhülgekaamerat maailmas ei ole. Hallhülgekaamera asub Vilsandi rahvuspargi ühel väikesel saarel, kus elektrit ei ole, ja töötab tänu päikesepaneelidele.
Hülgeuurijate sõnul jääb kaamera hülgeeelu jälgima pikemaks ajaks. (TPM)