Tartu Ülikooli õppeaasta avaaktusel esinenud Annett Kreitsman kiitis aulakõnes alma mater’it ülevoolavalt, kuid mitte soovist meeldida tema vastas istunud rektorile ja dekaanidele, vaid siirast veendumusest.
Ülikooli aulakõne pidas jahimehest maatüdruk
4. september 2012, 08:35
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kreitsman, kelle üliõpilasesindus valis enam kui 2500 rebase nimel esinema tänu tänavukevadise «Kuldsuu» kõnevõistluse võitmisele, kandideeris edukalt nii Tartu kui Tallinna ülikooli riigiteaduste erialale, kuid tema eelistus oli kindlalt Tartu.
«Tallinna kandideerimine oli tõesti ainult puhuks, kui miski peaks Tartus valesti minema,» tunnistas Kreitsman. «Tallinn ei meeldi mulle sugugi. Ja kindlasti saab Tartu Ülikoolist parima hariduse.»
Jahimees maalt
Gümnaasiumi lõpetas Annett Kreitsman tänavu Põltsamaal, tema kodu on aga linnast 16 kilomeetrit Viljandi poole keset metsa. Maalaps mis maalaps, tunnistab vastne tudeng, olles kümmekond aastat tagasi algklassiplikana ema kõrval lehmalüpsmistki proovinud.
Lojused ei määgi ega muugi Kreitsmani isakodus enam ammu. Neljajalgseist peetakse vaid jahikoeri ning päästeametnikust isa kõrval on juba aastaid ajujahis hakkamas ka nüüdne riigiteaduste üliõpilane. Relvaluba, mis kulub marjaks ära ka Naiskodukaitses, tahab küll veel tegemist.
«Nepijahil käisin vist juba päris väiksena, aga viimased neli-viis aastat oleme olnud koos täditütrega ajajad,» täpsustas Kreitsman. «Jaht on olnud alati inimeste elu loomulik osa. Lisaks kõik see, mida pakub lihtsalt looduses olemine, söödakohtadel käimine ja nii edasi.»
Koolitee sulas
Esimest korda käis Annett Kreitsman Tartu Ülikoolis loenguil seitsmeaastaselt. Lasteaiapedagoogist ema oli sajandivahetusel avatud ülikoolis õppimas ning võttis mõnikord tütre ühes. Lisaks toona hinge jäänud lummusele kallutas Kreitsmanit Tartu tulema siin biomeditsiini õppiv õde.
Narva maanteele ühikakoha saamisega värskel üliõpilasel raskust polnud, aga ta oli ilmselt ka esimeste avaldusekirjutajate hulgas: kohe pärast südaööd, nii kui stardikell kukkus.
«Ühikas oli teadlik valik, siin on ikkagi üsna odav ja samas ka mugav,» tõdes Annett Kreitsman. «Põhiliselt on minu loengud Toomemäel, nii et väga mõnus väike maa on käia.»
Kooliajal harjus Kreitsman lisaks tosinakilomeetrisele bussisõidule kõmpima iga päev kooliteed kuni neli kilomeetrit.
Eile pärastlõunal ei teadnud Annett Kreitsman veel, kui suure mürtsuga õppeaasta käima läheb. Igatahes oli tuttav ajakirjandustudeng kutsunud ta õhtuks Püssirohukeldrisse karaoket laulma.
«Võibolla lähen ka,» naeris Kreitsman. «Olen kunagi sõbrannaga isegi Kamari karaokevõistluse kinni pannud!»