:format(webp)/nginx/o/2017/10/03/7168235t1he26b.jpg)
/nginx/o/2012/08/30/1292942t1hea03.jpg)
Aasta oli siis 1982, mis oleks nagu hästi ammu. Vanaema saatis mind esimesel koolipäeval, samuti veel kolm esimest kuud kooli, hoidsin isegi tal seelikust kinni – võõrastasin nii väga. Praegu olen lavainimene, tol ajal kartsin kõiki.
Marco Tasane kartis esinemist
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mäletan, et roosad või lillad astrid olid mul õpetajale kinkimiseks käes. Läksin Kroonuaia kooli ja klassijuhatajaks oli Hille Karu, kes oli mäletatavasti väga karm õpetaja. Kui asjast aru ei saanud, võttis kinga jalast ja virutas kontsaga, raputas, murdis pliiatsi pooleks. Vanasti olid kooliõpetajad palju rangemad, praegu, ma olen kuulnud, ei ole neil nii suurt autoriteeti.
Teisalt kui mõni õpetaja sai tol ajal kuskilt ajakirja Burda, siis meil vedas, kuna tunnid jäid ära – olid ajad!
Olin eeskujulik õpilane ja mul oli koolis kõik alati õpitud ja hinded olid päris head – tuupisin palju, kuna loogilist mõtlemist mul siis väga ei olnud. Loogiline mõtlemine tuli alles hiljem, teismeeas.
Esimesest koolipäevast on siiani meeles värske värvi hais klassis.
Mäletan veel kooliajast, et ma ei julgenud koolis WCsse minna, kuna sealne koristaja oli nagu nõid – punase peaga ja hambaid ei olnud.
Samuti ei julgenud ma tahvli ette minna, kui oli suuline vastamine. See esinemiskartus on õnneks nüüd unustatud ja möödas, eks inimene peab ennast ise käsile võtma ja oma hirmudest jagu saama.
Lisaks olen pannud tähele, et mõned õpilased, kes olid klassis liidrid – jõudsid igale poole ja neil oli palju sõpru –, on ajapikku kuidagi tagaplaanile jäänud ja neist ei ole ma midagi kuulnud.