Liana Kolodinskaja hakkas koolis nutma

Katre Tatrik
, suvereporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Liana Kolodinskaja
Liana Kolodinskaja Foto: SCANPIX

Tollel esimesel päeval kartsin ma väga kooli minna. Ma hakkasin nutma, kui mind jäeti teiste lastega ühte ritta, kus pilti tehti ja aabitsaid kätte anti.

Meid viidi klassi ja mul oli kogu aeg päris suur hirm peal. Ma polnud lasteaias käinud. Olin kodust maalt tulnud laps, kes polnud varem veel kuskile üksi jäänud. Ma mäletan, et vanem õpilane viis mind aktusele, aga ma ei saanud õieti aru, mis toimus.

Esimene päev oli jube, aga hiljem oli lõbus ja tore. Tegelikult hakkas koolis üsna ruttu meeldima.
Meil oli klassis ainult neli tüdrukut ja ülejäänud olid poisid. Mängisime väljas tagaajamist – poisid ajasid taga ja meie tüdrukutega põgenesime.

Esimeses klassis andis mulle tunde vanaema. Ta oli esimese klassi õpetaja. Teised lapsed said alati kergema vaevaga vahetundi ja klassist minema, aga mina pidin klassis istuma ja oma asjad lõpuni kirjutama.

Vanaema oli minuga palju rangem kui teiste lastega. Ja ma ei saanud üldse aru miks –  ta on ju vanaema ja siis järsku on ta veel õpetaja ka. Muidu oli vanaema hästi sõbralik ja tore, aga õpetajana range.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles