Volli Kalm läks kooli teisel katsel

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

Läksin kõigepealt kuueaastasena Pärn­­jõe põhikooli. Ma ei pidanud siis kooli minema, aga ma tahtsin hirmsasti minna, sest ma jäin üksi koju, kõik teised käisid koolis.

Käisin nädal aega koolis ja ütlesin, et ma rohkem ei viitsi, siis rohkem ei käinud ka. Uuesti läksin kooli seitsmeaastasena. Tol ajal oli see võimalik, õpetajad kõik aktsepteerisid seda.

Oleks ma algul viitsinud edasi käia, oleks ma tõenäoliselt juba aasta varem keskkooli lõpetanud.
Esimesel koolipäeval ei ehmatanud ega hirmutanud mind miski, sest kool oli nii lähedal, kunagi oli mu ema õpetaja olnud, õde-vend olid koolis käinud, see ei olnud midagi uut mu jaoks. Ma pigem alguses tahtsin kooli minna.

Ma tohutu kirstunael õpilasena ei olnud. Kui nüüd on otsitud välja intervjuud mu õpetajatega, siis ma olen aru saanud, et paljud teod on tegelikult jäänud õpetajatele teadmata.
Aga oli aeg, kus kõik muu oli tähtsam kui kooliskäimine.

Minu esimene õpetaja oli õpetaja Lindre. Ta oli suhteliselt karm. Mul oli temaga tegelikult üsna raske. Põhiline, milles mul temaga erimeelsus oli – ta ei saanud aru, miks ma ei astunud oktoobrilapseks.

Kui ma esimest klassijuhatajat meenutan, siis ainuke asi, mis mul meelde tuleb, ongi see, et ta mind õige mitu korda peale tunde jättis ja ikka uuris, miks ma ei astu oktoobrilapseks.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles