Katre Kipper luges luuletust

Katre Kipper Foto: SCANPIX

Minu elu esimene koolipäev oli päikesepaistelisel päeval 1997. aastal Saarepeedi põhikoolis. Mälupildid sellest eelmise sajandi päevast on hakanud küll tuhmuma, aga õnneks pildid fotoalbumis aitavad meenutada.

Kodust lahkusin, roosad astrid käes oma esimesele klassijuhatajale ja seljas roosakaslilla seljakott.  Koolimaja asus kodust kõigest 500 meetri kaugusel. Kohale jõudes selgus, et fotoaparaadi patareid on tühjaks saamas või film otsas. Isa tõttas taas koju, et puudulikud vidinad asendada.

Aktus oli saalis, kus lasteaias toimusid muusika- ja rütmikatunnid. Kardinad olid akendele ette tõmmatud, et emad-isad ja vanemad koolilapsed näeksid esinejaid ning meid, esimese klassi lapsi.
Istusime koos oma 17 klassikaaslase ja klassijuhatajaga väikestel 20 cm kõrgustel toolidel. Tagantjärele mõeldes võis õpetajal küll väga ebamugav olla.

Pärast hümni ja koolilaulu laulmist tuli mul koos oma klassiõe ja üheksanda klassi poisiga lugeda luuletus. Seega tegelikult tuli mul esimene kodutöö, luuletuse pähe õppimine, sooritada veel enne päris kooliminekut. Kas esinemine läks hästi või ajasin midagi sassi, sellest ei ole halli aimugi, aga igatahes plaksutati. Siis sai sõnajärje direktriss, kes jagas meile esimesed Aadama ja Eeva aabitsad koos väikese kollast värvi lillekimbuga.

Pärast aktust läksime klassi, tutvusime üksteisega ja valisime istumiskohad. Sain laua akna all keskmises reas, tundub, et see määras ära mu kohavaliku ka ülejäänud kooliteel, sest ihkasin alati aknapoolsesse ritta.

Pärast esimest klassijuhatajatundi pakkisin aabitsa seljakotti ja läksin koju pidupäeva puhul torti sööma.