Krista Arule astrid ei kõlvanud

Krista Aru Foto: SCANPIX

Aastal 1965 läksin Ida-Virumaal Pagari 8-klassilisse kooli. Selle kooli algusaeg ulatub 18. sajandisse, pärast Põhjasõda.

Kool oli mulle väga tuttav, sest mu ema oli õpetaja ja ma olin koolis palju kaasas käinud, istunud tundides ja õppinud teiste kõrvalt lugema. Koolis olles ema mind üldiselt ei õpetanud. Me pigem püüdsime üksteist vältida.

Ja kui ma pahandust tegin, siis ei räägitud emaga, vaid kutsuti kooli isa. Isa oli ägedama käe ja ägedama sõnaga. Ema oli liiga hea.  

Jah, kool oli mulle tuttav, aga toda septembrihommikut mäletan ma selle pärast, et sain oma esimese portfelli. See oli tohutu uhke kahe lukuga portfell. Selline suur ja korralik.

Panin sinna kõik raamatud ja aabitsa ja kooliasjad sisse. Portfell oli nii raske, et mul oli tegemist, et temaga koolimajja jõuda, kuigi koolimaja oli väga lähedal. Tol ajal need õla peale ei käinud, tuli käe otsas tirida. Mul olid ilusad tutid patside otsas, aga mingit erilist tunnet ma ei mäleta, pigem oli mure portfelli pärast.

Veel tean, et pidin aiast astrid kaasa võtma. Läksin ise aeda ja võtsin astrite asemel gladioolid. Mulle tundus, et need on uhkemad. Aster oli liiga tavaline.

Koolist mäletan ka esimest kirjatehnika ülesannet. See oli mul täiesti ebaõnnestunud.
Eriti korralik ma ei olnud. Pidime ju kirjutama sulega, mille tindipotti kastsime.

Esimesele vihiku leheküljele tuli hunnik tindiplekke, aga minu pinginaabril, kellega ma istusin esimesest kuni kaheksanda klassini, oli esimene lehekülg väga ilus. Minu esimene lehekülg nägi välja õudne. Ega see käekiri mul kunagi ilusaks ei saanudki, seda tuleb tunnistada.