:format(webp)/nginx/o/2023/11/27/15745059t1h7f42.jpg)
/nginx/o/2012/08/28/1289882t1h88a6.jpg)
Professor Jüri Talveti raamat Juhan Liivi luuleloomingust on oskuslikult kokku liidetud autori viimaste aastate artiklitest ja järelsõnadest. Tulemuseks pole aga hajali artiklite kogumik.
Juhan Liivi ülendamine maailmakirjanikuks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Juhan Liivi luule. Monograafia» on terviklik uurimus, mis asetab kogu Juhan Liivi luule senisega võrreldes üsna uude ja hoopis avaramasse valgusse.
«Juhan Liivile rööpjooni otsides jääb Eesti kitsaks. Liiv oli liiga erandlik, haruldane,» toonitab autor üht oma juhtmõtet (lk 38).
Maailmakirjanduse professor Talvet tõstab Juhan Liivi ootuspäraselt 20. sajandi suurte luuletajate kaasteeliseks ja teeb mitmeid julgeid võrdlusi.
«Erinevalt oma kaasaegsest Rainer Maria Rilkest – kelle luulest kostavad ju samuti olemasolufilosoofilised aktsendid – oskas Liiv luua eksistentsist puhtaid meelelisi kujundeid, mis pole peidetud sõnarägastiku keerulistesse labürintidesse,» kirjutab Talvet (lk 31). «Ta oli lüüriline geenius, nagu temast veidi hiljem García Lorca.»
Leebelt poleemiline käsitlus
Oma leebel moel polemiseerib professor Talvet läbi kogu oma raamatu seniste peamiste Liivi uurijate Friedebert Tuglase ja Aarne Vinkeliga. See on igati lugupidav poleemika, mille eesmärgiks pole vähimalgi määral eelkäijate saavutusi pisendada.
Üllataval kombel ongi Talvet tervelt saja aasta kestel alles kolmas kirjandusteadlane, kes Juhan Liivi käsikirjadega tõsisemalt tegelenud.
Neist käsikirjadest, mille lugemine tähendab «tõsist pingutust» (lk 112), on ta aga suutnud välja kaevata ohtrasti uudset ja intrigeerivat materjali. Raamatu kõige pikemat ja originaalsemat peatükki «Ränd Liivi luule käsikirjades» lugedes tekkis seetõttu ajuti tõepoolest iseäralik tunne, nagu rändaksime luuletaja alateadvuse seni varjatud soppides ja sfäärides.
Lennukas ja luuletundlik
Talveti raamat on ühtaegu lennukas, kohati lausa pidulik-ilukõneline kirjanduslooline esseistika ning samas äärmiselt asjalik, mõttetihe, luuletundlik ja põhjalikult argumenteeritud üksikluuletuste lähivaatlus.
On kiusatus tsiteerida veel mitmeid Jüri Talveti ilmekaid määratlusi, kuid piirdugem lõpuks järgnevaga: «Puhtamat eesti südametunnistust kui see, mis ilmub Juhan Liivi luulest, oleks eesti vaimuavaldustest raske leida. Seda ei saa asendada mõtteteadus ega ülimgi õpetatus. See vaimsus jäädvustub meelte kaudu, on lähimas suguluses usuga, samas usudogmaks saamata» (lk 113).
Kui küsisin vastse monograafia autorilt, kas ta kavatseb Juhan Liivi veel edasi uurida, siis arvas ta, et tema töö on nüüd tehtud, ilmumas on veel vaid saatesõna Tuglase «Juhan Liivi» uustrükile.
Nii on Jüri Talveti põigetest meie sajanditagusesse luuleilma välja kasvanud ulatuslik uurimistöö, mille köitva kokkuvõttena käesolev raamat oluliselt lähendab Juhan Liivi 21. sajandi lugejale.
Jüri Talvet, «Juhan Liivi luule. Monograafia».
Kirjastanud Tänapäev,
Tallinn 2012,
245 lk.