Vana nõgikikas ihkab härga rautada

Küünlajalg, mis sobiks Harri Eruski arvates hästi mõnele korporatsioonile, korralike rapiiridega ja puha. Keskmeks olevas värviliste kividega kaunistatud kaanega raamatus on Tartu ülikooli juubelite puhul välja antud meenemündid, esimese vabariigi ja nõukogude ajast. Alla on jäetud ruum ka viimase juubeli puhuks, aga see kroonimünt jäigi sepa teada tulemata ja tühi koht seega täitmata.

FOTO: Margus Ansu

Kui sepp Harri Erusk oli veel noor poiss, käis ta sõbraga Raadi mõisas tööl, vedas sõnnikukastist põldude peale väetist. Kui kasti põhi juba paistma hakkas, tuli põllurammu seest välja hulganisti metallist odaotsi, millele olid miskipärast augud sisse tehtud.

Läks palju aastaid mööda, enne kui ta teada sai, et need aukudega «odaotsad» olid tegelikult hoopis härja rauad. Hobune oli ju kallis loom, odavam oli veotööd ära teha härgade ja isegi lehmadega, kuid sarnaselt suksude kapjadega lähevad ka veise sõrad kõva maa peal astudes lõhki.

Ja nüüd ei saa vana sepp enam rahu: tahaks ise ka ära proovida, kuidas see lehma või härja rautamise töö ikka käib. Ja kirub halba mälu, sest mitte ei mäleta, kas auke seal raua sees oli kolm või neli.

Oma looga küünlajalad

78-aastane sepp on oma ametit pidanud üle poole sajandi ja teinud päris sepatööd, nagu ta ise ütleb. «Ega sellega ju peret ei toida,» viskab ta käega sepistatud küünlajalgade poole, mille õetütar Reet Bruk Alatskivil oma Sepikoja külalistemajas vaatamiseks sättis. Naisel oli kahju, et onu uhke kätetöö on varju jäänud, ja pani ise näituse üles.

Eruski küünlajalad ei ole kohe kindlasti sellised, mida võib poeriiulitelt leida. Igal taiesel on oma lugu, põhjus ja sümbolid. Näiteks on tal tehtud küünlajalg-mälestusmärk küüditatutele, Emajõele, oma versioon vabadussambast, mälestusmärk seppadele ja veel palju muud.

Ja sepikojatäit metallkujusid vaadates tuleb vägisi mõte, et kui see ka kunst pole, mis siis üldse on.

«Ei ole kunstnik, ma ei ole elus kunstnik olnud!» ei taha tööde autor endale seda tiitlit võtta. «Kui ma oless kunstnik, siis ma oless hakanud tegema suuresi kujusi. Monumente.»

Eruski teeb sepana eriliseks see, et oma töödeks kasutab ta peamiselt värvilist metalli, mida on väga raske sepikojas töödelda ja millega Eestis tegelevad vähesed.

Asjatundmatud tunnevad seda messingi nime all. Sepp ise nõuab aga täpsust mõistetes – messingit on vähemalt kümne erineva retseptiga ja õigem oleks neid nimetada siiski vasesulamiteks.

Sepatööga alustas Erusk juba poisikesena, sest kaugele küüditatuna kohtus ta sama saatust jagava Leningradist pärit vasesepaga. Too võttis 7-8-aastase poisikese endale õpetada ja tekitas uudishimu.

Tagasi Tartusse tulnud, õppis ta mitmete vanade asjatundjate juures, telefonitehasesse tööle minnes tegi ära ka vajalikud paberid ja õppis näiteks metallitehnoloogiat, ilma selleta ei saanud oma tööd teha.

Saladused kaovad

Sepp kahetseb praegu, et noore sellina ei pööranud ta rohkem tähelepanu sellele, mida kogenud töötegijatel oli talle õpetada.

«Ma olin ühe soomlase juures. Tema ütles, et poiss, sinust saab siis sepp, kui sa laulatussõrmused raiud välja ilma liitekohata, ühes tükis. Ma mõtlesin, et vanamees, mis sa mulised, tuleks õhtu kätte, saaks tantsule ja peole jälle,» meenutab Erusk. «Ma olin nii loll, ma oleksin pidanud ütlema, et davai, vanameister, mina löön pääle, sina tee. Siis ma oleks näinud, kuidas tehakse seda ühes tükis.»

Nii tuli hiljem päris omal käel selgeks õppida ja mõistatada, kuidas ühest metallkuubikust välja võluda näiteks viis algusest peale omavahel ühendatud rõngast. See on trikk, mida sugugi mitte iga sepp ei oska, ning temal endal hakkas mõte õiges suunas liikuma alles pärast Rubiku kuubikuga mängimist. Aega läks umbes 40 aastat.

Et siis sepa töö polegi lihtsalt haamrivibutamine? «Oh tead, sepa töö on niiskene ...» muigab vanamees habemesse ja räägib, kuidas vanasti parandati vankriratta rummu.

Metallist sisu ehk puss sõi aegamisi puidust rummu sisse augu ja kui uue ratta jaoks raha polnud, tuli vana kohendada. Soss-sepad nägid terve päeva vaeva, tagusid pussi kõrvale toeks jämedad rauakiilud ja ega üle nädala selline parandustöö vastu ei pidanud.

Õigel sepal olid aga just selliseks puhuks riiulil ootamas vanad kuivanud luuakontsud. Konts sätiti auku, puss löödi haamriga vitste vahele ja nii lihtne see oligi. Kui kuivanud vitsad niiskust said, tõmbasid nad pussi ümber veel tihedamalt kinni ja niimoodi parandatud ratas pidas mitu kuud.

Sepatöö saladusi oleks tal kindlasti avastada ja otsida veel hulganisti. «Oled juba vanem mees ja oled sepistanud küll, aga ikka on asju, mida ei tea,» räägib Erusk loo, kuidas ta Riias metallipoes ootamatult väärt teadmise sai.

Tolles poes olid müügil nii valatud kui ka sepistatud esemed. Esimesed küll ilusad, kuid sepistatutest tunduvalt odavamad. Tuli siis üks juudi vanaproua, küsis üht sepistatud lille näha, lõi sellele taskust võetud naelaga pihta ja tõstis kõrva juurde. Jäi rahule ja ostis ära.

Erusk astus uudishimust prouale ligi ja uuris, mida proua kuulas. «Ta ütles, et noormees, kui on valatud lill, siis te seda häält ei kuule, mis mina kuulsin. Kui on sepistatud, siis on ilusam hääl,» jutustab sepp.

Kodus kuulas ta ise kohe järele, ja tõesti – sepist kuulates kajas nagu kaugelt peen selge helin, valatud ese aga kumas tumedalt nagu tünnipõhjast. Ja mida rohkem sepistad, seda ilusam hääl.

Ideed ei mahu ära

Kuigi vanahärral on aastaid turjal juba omajagu, on ta ametlikult ilma tööta alles 4-5 aastat, tervis oli mõnda aega kehv. «Aga tööd on palju, enne ei või ära ka sureda, kui saab ära kõik,» hakkab ta lugema, mis kõik vaja teha.

Kodus on pooleli traktori lumesaha ümbertegemine, töödelda on vaja kirikukelli ja kiriku küünlajalg, lõpetada helisev maikelluke.

Ja muidugi härja rautamine. Eruskil on plaan, et sellest võiks seppadel lausa väike võistlus saada. Et võiks lihakombinaadist võtta lehmajalgu ja vaadata, kes sepistab kõige parema raua ja kes selle kõige paremini alla paneb.

Aga kõigepealt on tal veel raamatutest uurimistööd teha, lugeda ja mõtelda, kuidas täpselt see asi vanasti ikkagi käis. «Uudishimu, too ongi too kuradi ...» raputab ta pead.

Tagasi üles