Marika Tuus-Laul: vabatahtlikult Euroopa ühendriikidesse?

Marika Tuus. Foto: Peeter Langovits

ESM ehk Euroopa stabiilsusmehhanism samastub paljuski 1939. aasta baaside lepinguga Eestis. Ka siis rääkis Pätsi-Laidoneri valitsus, kui kasulik on leping eesti rahvale ja kuidas kõik sellest võidavad. Ka siis anti juba ette ära osake riigi iseseisvusest.

Praegu räägib valitsus Jürgen Ligi suu läbi, kuidas me ESMist ainult võidame ja et peame Euroopaga solidaarsed olema. Kas esmalt ei peaks siiski mõtlema oma rahva peale ja jagama solidaarsust oma inimestega? Nendega, kes on niigi palju kannatanud ja püksirihma pingutanud.

Seejuures ei saa väike Eesti euro käekäiku küll kuidagi mõjutada, sest meie garanteeritud summa – 0,18 protsenti üldisest mahust – on tilk merre, kuigi moodustab Eesti riigi eelarvest koguni kolmandiku. Otsuseid aga teevad meie eest rikkad riigid Saksamaa, Prantsusmaa ja veel mõni, mille pangad on olnud ka põhilised laenajad laenukriisis siplevatele maadele.

Õiguskantsler Indrek Teder pidas põhiseaduse vastaseks just kiirmenetluse punkti, mis lubab teha Eestit puudutavaid rahalisi otsuseid ilma meie nõusolekuta. Kuidagi ei lohuta mind ka riigikohtu esimehe Märt Raski õigustus, et eesmärgi kaalukus kaalub üles põhiseaduse riivete tõsiduse. Au üheksale riigikohtunikule, kes jäid eriarvamusele ja julgesid öelda, et ratifitseerimiseks esitatav ESMi leping ei ole põhiseadusega kooskõlas.

Ilmne laenusundus

Miks peab meiesugune väikeriik panema panti 1,79 miljardit eurot (28 miljardit krooni) selliste riikide nagu Hispaania, Iirimaa, Itaalia, Kreeka jt päästmiseks, kes on palju aastaid nautinud meist sadu kordi suuremaid eurotoetusi?

Samas ütleb ELi alusleping, et liikmesriigid ei vastuta üksteise rahaliste kohustuste eest. Ka Eesti liitumislepingus Euroopa Liiduga pole vähimatki viidet, et Eesti ühinemine toob kaasa mastaapsete finantskohustuste ja garantiide võtmise peale tavapärase liikmemaksu.

Seega võtame endale täiesti vabatahtlikult kohustuse tagada endast palju kordi rikkamatele riikidele ja nende pankadele endine üle jõu käiv elustiil, lisaks päästes rikkaid Saksamaa, Prantsuse ja ka Ameerika erapanku, kes on kasu­maialt võtnud endale hukutavaid riske ja kes soostuvad pankrotiohus riikidele andma uusi hiigellaene vaid juhul, kui meie garanteerime selle raha.

Nii sunnitakse hoopis meid, kes me oleme laenust eemale hoidnud ja selle nimel lõputult kärpinud ning makse tõstnud, ise laenu võtma ja suuri intresse maksma, sest riigi eelarve summadest nagunii ei jätkuks. Selle raha maksab tagasi Eesti maksumaksja.

Kas poleks mõistlikum kasutada neid summasid Eesti inimeste elujärje parandamiseks, sest pärast euro tulekut on meie elatustase niigi märkimisväärselt halvenenud. Inflatsiooni ja hinnatõusu suuruselt oleme juba pikemat aega Euroopa meistrid. Tegelikkus näitab sedagi, et oleme Euroopa Liidus üks kõige vaesemaid riike.

Sissemakseks tehtava 150 miljoni euro eest (millest 60 miljonit eurot tuleb päästefondi ära maksta veel sellel aastal) saaks Eestis aidata süvavaeseid peresid ja puuetega inimesi, parandada pensionäride elujärge, anda paremat arstiabi ja haridust, tõsta õpetajate, päästetöötajate ja kaitseväelaste palku. Nüüd jääb see raha Eestis kasutamata.

Pankade päästmine

Andrus Ansip ja Jürgen Ligi püüavad meile selgeks teha, kui ebatõenäoline on see, et kogu panditud raha tuleks ka tegelikult välja käia.

Samas märkis valitsuskoalitsiooni liige, riigikogu rahanduskomisjoni esimees Sven Sester järgmist: «Rääkida, et meie garantii ei pruugi käiku minna ja et me seda raha kunagi kulutama ei pea ja kulud ka tagasi saame, poleks aus. Tuleviku ennustamine on keeruline ja mingeid tõenäosusi on raske hinnata. Me peame alati arvestama, et peame reaalselt need summad ka välja maksma. Seda peab alati arvestama iga garantii andja.»

Ükskõik kuidas pidi läheneda, ikka jõuame välja selleni, et ESM on maksumaksja rahaga tagatud püsiv, pöördumatu ja ümberlükkamatu pankade päästmise fond, mis paneb valitsustele prognoosimatu võlakohustuse.

ESM võib fondide täitmist ja aktsiakapitali laiendamist nõuda piiramatus ulatuses ja teha seda, millal iganes heaks arvatakse. Artikkel 9 näeb ette, et meil on tingimusteta ja pöördumatu kohustus seda maksta, kui oleme mehhanismiga kord ühinenud.

ESMile on antud õigus meid kohtusse kaevata, kuid ei saa meie ega isegi Euroopa Parlament alustada ESMi vastu kohtumenetlust. ESMi otsuste üle puudub kontroll, tema varad, omand ja vahendid on puutumatud. Neid ei saa arestida, konfiskeerida, sundvõõrandada.

Samuti ütleb artikkel 35, et kõigil isikutel alates juhatajate nõukogust kuni asendusliikmeteni välja on sisuliselt isikupuutumatus. Neid ei ole võimalik mitte millegi eest vastutusele võtta.

Mida on Eestil ESMi ratifitseerimisest kaotada või võita? Kaotada on see, et rahvas jääb veelgi vaesemaks; kaotada on oluline osa iseseisvusest, sest suurt osa meie rahast kamandab Euroopa.

Liitumine ESMiga teeb väga tõsise panuse Euroopa ühendriikide alusmüüri ehk riikliku iseseisvuse vähenemisse. Aga võibolla see ongi meie riigijuhtide ammune soov? Millest muust siis räägib peaminister Andrus Ansipi ärilause, et esmalt tuleb ESM ratifitseerida ja alles seejärel saame rääkida detailidest …

Rahamaailm on ohtlikult võimas ja tegutseb ainult kasumi nimel. Andes neile esialgu sõrme, läheb märkamatult käsi ja ei saa arugi, kui on alla neelatud kogu raskelt kättevõidetud iseseisvus. Nii nagu see juhtus 1940. aastal.