Priit Pullerits: ülejõu olümpia

Värvikas ajakirjanik, Priit Pullerits läbi aegade Foto: Margus Ansu

Spordis on oluline paremusreastamine. Muidu poleks spordil mõtetki. Nii tasuvad paremusreastamist ka Eesti sportlaste etteasted Londoni olümpial, mis liiati võimaldab anda pisutki objektiivse hinnangu sellele, kes kui hästi tippkonkurentsis hakkama sai.

Aga kuidas võrrelda omavahel maadlejat Ardo Arusaart, kes peab võitlema vastastega üks ühele, odaviskajat Risto Mätast, kelle tulemust mõõdetakse meetritega, ja ujujat Triin Aljandit, kelle koha määravad hoopis sekundisajandikud?

Sedasi jääb ainsaks ühismõõdupuuks osalejate arv konkreetsel alal – eriti arvestades ROKi kehtestatud rangeid olümpianorme, mis tagavad, et enamik startijaid on tõesti parimatest parimad. Seejärel vaatasin, mitmendale kohale Eesti sportlane lõpp-protokollis protsentuaalselt paigutus.

Nikolai Novosjolovile läks epees 30 osaleja hulgas kirja 9. koht, seega on tema tulemuse protsendiks 30. (Tõsi, just Novosjolovi koht siin tabelis on suurim anomaalia, sest ta kaotas juba avakohtumise, aga koha sai sellegipoolest kõrge.)

Loomulikult ei ole see ideaalseim variant Eesti sportlaste tulemuste võrdlemiseks – kas või seepärast, et maadlejal Heiki Nabil oli konkurente 19, aga rattur Rene Mandril 144 –, kuid ilmselt universaalseim.

Lõppeks seisneb spordi eesmärk alati selles, et võimalikult palju rivaale seljataha jätta ja ise medalile jõuda. Mõõdetagu tulemust võitude arvu, meetrite või sekunditega.
Niisiis, järgneva pingerea aluseks on protsentuaalne koht, millele tuli Eesti sportlane lähtudes alal osalenute üldarvust (sulgudes tegelik koht).

1. Gerd Kanter, kettaheide (3.)    7,3
2. Heiki Nabi, maadlus (2.)    10
3. Grete Treier, maanteerattasõit (17.)    25,8
4. Triin Aljand, 50 m vabaujumine (19.)    26
5. Nikolai Novosjolov, vehklemine (9.)    30
6. paarisaeruline neljapaat (4.)    30,8
7. Rene Mandri, maanteerattasõit (50.)    34,7
8. Karl-Martin Rammo, purjetamine (18.)    36,7
9. Ardo Arusaar, maadlus (8.)    42,1
10. Anna Iljuštšenko, kõrgushüpe (15.-16.)    44,3
11. Deniss Karpak, purjetamine (11.)    45,8
12. Risto Mätas, odavise (21.)    47,7
13. Rasmus Mägi, 400 m tõkkejooks (27.)    55,1
14. Ingrid Puusta, purjetamine (15.)    57,7
15. Grit Šadeiko, seitsmevõistlus (23.)    60,5
16. Märt Israel, kettaheide (25.)    61
17. Raul Must, sulgpall (17.–32.)    61,3
18. Aleksander Tammert, kettaheide (27.)    65,9
19. Martin Liivamägi, 100 m rinnuliujumine (29.-30.)    67
20. Anžela Voronova, väikepüssi standardh. (31.)    67,4
21. Martin Liivamägi, 200 m kompleksujumine (25.)    69,4
22. Marek Niit, 200 m jooks (38.)    70,4
23. Marek Niit, 100 m jooks (41.)    74,5
24.-25. Anžela Voronova, õhupüssi laskmine (42.)    75
24.-25. Raigo Toompuu, kuulitõuge (30.)    75
26. Reena Pärnat, vibulaskmine (33.–64.)    75,8
27. Martin Padar, judo (17.–31.)    77,4
28. Johannes Ahun, purjetamine (30.)    78,9
29. Triin Aljand, 100 m liblikujumine (35.)    83,3
30. Anna Pohlak, purjetamine (35.)    85,4
31. Evelin Talts, maratonijooks (103.)    87,3
32. paarisaeruline kahepaat (13.)    100

Ent küsimus ei ole niivõrd sportlaste omavahelises paremusjärjestuses, vaid üldistuses, mis tabelist välja koorub. Siit on näha, et 32 etteastest vaid tosin ehk pisut üle kolmandiku lõppes kohaga osalejaterivi esimeses pooles.

Siiski ei maksa latti nii madalale seada. Tunnustada tasub üksnes neid, kes olid paremad kui kaks kolmandikku vastastest. Sellise esituse tegijaid oli kõigest viis. (Novosjolov formaalselt kuuendana vaevalt iseendalegi õlale patsutaks.) Ülejäänuile, vaadakem tõele näkku, osutus Londoni olümpia konkurents liiga kõvaks ja tase liiga kõrgeks.