Rästikuviin püsib rahvameditsiinis

Võrumaal ühe talu sauna juures peremehetsema hakanud noore rästiku norimine lõppes viinapudelis. Väiksemas pudelis on üks tema sugulane, kellest kümmekond aastat tagasi sai arstirohi. Foto: Vilja Kohler

Kuigi mõnest asjast ei räägita, ei tähenda see, et seda pole olemas. Võrumaal mõne häda vastu ikka veel kasutatav rästikuviin on üks sellistest. Kasutajad sellesse usuvad, asjatundjad mitte.

Sügaval Võrumaal elav mees koksas kümmekond aastat tagasi maha koduõue roomanud rästiku ja pistis mao pea poolikusse viinapudelisse, ikka arstirohuks.

Kuu aega tagasi rändas tervena teise pudelisse rästikunolk, kes oli sama talu sauna juures peremehetsema hakanud.

«Või, husse om siinkandin pallo,» kõneles talu peremees, kes lehes oma nime näha ei soovinud. «Rästikuviin om hää paisete ja umbõ lännu sõrmõ vasta. Kui veri om halb, siis ta avitas. Võtad klähvi är ja asi kõrran.»

Kas aitab mürk või viin?

Tõlkes tähendab see, et Võrumaa kangemad mehed kasutavad rästikuviina seespidiselt. Nõrgemad vennad, piimahabemed ja naised määrivad sellega haigeid kohti ning valutavaid liigeseid. Selle talu peremees pole rästikuviina kasutanud, paar ta tuttavat on pitsi võtnud ning olevat paisetest lahti saanud.

«Ei tea, kas rästikuviina kasutajat aitab rästikumürk, viin või hoopis usk rästikuviina,» muheles Tartu Ülikooli zooloogia õppetooli lektor Harri Valdmann, kes hästi ei usu, et rästikuviinaga saab ravida paiseid või umbe läinud sõrme.

Tartu Ülikooli perearstikeskuse perearst Marje Oona pole kuulnud, et tema Tartu kandis elavad patsiendid rästikuviina kasutaksid. Paise jaoks polegi aga rästikuviina tarvis teha.

«Loodus on asja nii seadnud, et ühel hetkel läheb valmis küpsenud paise ise lahti,» selgitas Marje Oona. «Ehk teeb seespidiselt kasutatav rästikuviin lihtsalt valu väiksemaks.»

Paras ülbik

Rästikuviina ei tohiks inimesed aga üldse teha, sest rästikud ja nastikud on Eestis looduskaitse all ning neid ei tohi tappa.

Harri Valdmanni sõnul on meil rästikute ja nastikutega hästi, eriti just nastikuid on viimasel ajal väga palju tekkinud.

«Jah, inimesel on kodus rästikuga jama küll,» tõdes Harri Valdmann. «Ta on paras ülbik: ei lähe eest, ajab pea püsti ja muudkui susiseb su peale. Mõni tükib tuppagi, eks püüa teda. Saan isegi aru, miks mõni rästik maha lüüakse. Eks see tema viina sisse toppimine ole rohkem sümboolne tegu, nagu skalbi võtmine – vaenlane on maha löödud.»

Tartu Ülikooli Kliinikumist on tänavusel suvel rästiku pärast abi otsinud üks noorepoolne mees, kes sai salvata rabamatkal.

Kollaka värvusega rästikumürk on hemotoksiline, see lõhub veresoonte siseseinu ning põhjustab nii salvata saanul valu ja paistetust.

Harilik rästik
• Harilik rästik (Vipera berus) on ainus mürkmadu Eestis. Ta eelistab elada välude ja hea rohukasvuga segametsades, metsaservades, raiesmikel ja kinnikasvanud põlendikel. Tihti elutseb ta soodes ning järvede ja jõgede kallastel, kus on rohkem tema toitu, väikesi selgroogseid loomi.
• Rästik on suhteliselt lühike, üpris jämeda kerega madu. Eesti rästikute pikkus on 50–60 sentimeetrit. Kehatemperatuur kõigub looduses 9–31 kraadi vahel. Optimaalne kehatemperatuur on isastel ligi 25 ja tiinetel emastel 28 kraadi. Rästikule surmav kehatemperatuur on 37 kraadi, mis toob kaasa soojakangestuse.
• Rästikud on paiksed loomad, kes elavad kogu elu samas kohas. Madude territoorium on 1,5–4-hektarine, sellel alal elab madude paar. Pärast talvitumist ja suviste elukohtade hõivamisel võivad rästikud siiski oma elupaika mõnesaja meetri või isegi 2–5 km ulatuses muuta, vajadusel ujuvad nad ka üle järvede ja jõgede.
Allikas: zooloog Harri Valdmann