Saskia Kasemaa guaššvärvides figuurid

Saskia Kasemaa «Turg».

FOTO: Repro

Tartu Kunstimajas avati jälle kolm näitust. Teisel korrusel on näha Raivo Kelomehe, tema Tallinna ja Tartu kõrgkoolides õppivate jüngrite loomingut, kus eksponaat näitab oma õiget nägu, häält ja tegu alles siis, kui vaataja midagi puudutab-liigutab. See on interaktiivne kunst. Esimese korruse saalis ja monumentaalgaleriis esinevad Maris Tuuling ja Saskia Kasemaa akrüül- ja guaššmaalidega. Emeriitprofessor Helmut Piirimäe sõnade kohaselt on see «päriskunst».

Seekord pikemalt Saskia Kasemaast. Saskial on vägevad vanemad Elmar Kits ja Linda Kits-Mägi ning kuulsad õpetajad Tartu kunstikoolis ja hiljem ERKIs Alfred Kongo, Lepo Mikko, Johannes Võerahansu jt pallaslased. Ja ei olegi käbi kännust kaugele kukkunud.

Saskia on niisiis kasvanud läbini pallaslikus õhkkonnas, mis väärtustab kunsti kunsti enda pärast. Tema puhul on aga asi huvitavam. Kui ta pintsli kätte võtab, siis tal, jah, ei ole vajadust midagi ei kuulutada, ei välja elada. Ta teeb seda puhtast kunstirõõmust, aga mõnikord ka sellepärast, et see on tema töö, nii nagu see oli emal-isal. Ja kui hakkad tööle, siis ühel hetkel tulevadki mõtted, tulevadki lahendamist vajavad loomingulised probleemid. Muuseas, sedasama rääkis Jaan Koort oma tütrele Tui Isis Leale.

Teose esimene etapp näeb välja kui kaunis värviline abstraktsioon, kus on olemas nii vastandvärvide konfliktid kui lähivärvide peened harmooniad.

Järgmisena tulevad nendesse pulseerivatesse värvipindadesse sisse inimfiguure markeerivad jooned, mis mõnes töös jäävadki täpsemalt määratlemata («Keeris»), enamikus aga kooruvad välja, vähemalt esiplaanil, naised, mehed ja lapsed nii ilmekate nägude ja poosidega, et väikese peamurdmisega saabki pandud üks süžeeline pealkiri. Saskia teos on sujuvalt jõudnud modernismist postmodernistlikku jutustusse.

Saskia maalid on Eesti ühed või koguni kõige figuurirohkemad. Väikestele, maksimaalselt 35 x 50 suurustele papitükkidele on mahutatud üle 10 figuuri nii, et maalid ei ole üle koormatud (näiteks maalis «Turul» on neid 14, «Põgenikes» 13), vastupidi, nad mõjuvad koguni monumentaalselt, sest figuurid on antud paraja üldistuse ja valgusruumidega.

Kui uhked võiksid olla kunstniku suured õlimaalid? Õlitehnika ja suurem formaat võimaldaks ju karakterid detailsemalt esile tuua ja suurendaks teose mõjuvust. Nooruses ta ju lõi neid, miks siis nüüd väikesed guaššmaalid?

Üheks põhjuseks olid ilusad välismaa guaššvärvid, mis tulid Eesti vabanemise ajal müügile. See oli just siis, kui kodune koormus oli väga suur. Nagu Saskia räägib, ei jätkunud tal nelja poja (vanuse järjekorras Andrus, Mattias, Markus ja Martin) üksikemana lihtsalt suure formaadi jaoks energiat, guaššidega saab maalida kiiresti ning oskuslikul kasutamisel jääb koloriit säravaks ja läbipaistvaks.
Temast kujunes eesti guašš­maali silmapaistvaim esindaja.
Saskia Kasemaa kunstis on peamine mäng värvidega, kus süžee karakteersete ja dünaamiliste figuuridega on lisaboonus, mis näitab teda ka veel andeka joonistaja ja kompositsioonimeistrina.

Saskia Kasemaa guašimaalid
Näitus on monumentaalgaleriis avatud 26. augustini

Tagasi üles