/nginx/o/2008/09/03/70830t1h26f2.jpg)
Mida süüdistada selles, et jalgrattaspordi andekad britid Mark Cavendish ja Bradley Wiggins ei olnud kodumaal olümpiamängude eel kohalike ainsad lemmikud? Muidugi jalgpalli!
Seisukoht: jalgpalli kaitseks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Priit Pullerits kirjutas suvises arvamusloos «Nokaut jalgpallile» (TPM 27.7), kuidas «rattaspordil on erinevalt jalgpallist vähemasti arukas mõte», «jalgratturid on palju mehisemad kui jalgpallurid» ning «eks näita iga ala taset seegi, millist rahvast see ligi tõmbab ja milliseid emotsioone kütab».
Loomulikult on igaühel oma eelistused, kuid üritada noori huvilisi maailma (sealhulgas Eesti) populaarseima spordiala juurest sõnadega lahmides minema lüüa on tuntud harrastussportlasest väga ootamatu.
Kahtlemata on jalgrattasport meeletu füüsiline pingutus, kuid liialdus on kirjutada, et jalgpallurid suurturniiridel ainult puhkavadki. Kuigi seda võib olla raske ette kujutada, on jalgpall üks tehnilisimaid spordialasid.
Seda kinnitavad treenerid, kelle sõnul on näiteks eriti oluline õige jooksutehnika lühikeste kiirete sprintide sooritamiseks väljakul. Seejuures võib seesuguseid spurte ühe mängu jooksul teha koguni mitukümmend, samas kui jalgrattaspordis võib jooksikul pärast üht eest ärasõitmise katset juba keel vestil olla ning edasi kulgeb sõit võitlusvõimetult.
Jalgpall on lihtne, kuid väga universaalne mäng. Professionaalse jalgpalluri edu ei sõltu nii palju välistest tingimustest kui jalgrattaspordis (jalgratas ja muu sõiduvarustus), vaid ikka inimesest endast. Kui palju edukaid jalgpallureid on tulnud Aafrika riikidest, kus spordi infrastruktuur on olnud kehvas olukorras ning mänguoskusi on lihvitud liivasel maapinnal.
Edukal jalgpalluril on vaja aga rohkelt mitmesuguseid füüsilisi – lisaks palli täpsele löömis- ja söötmisoskusele ka jõudu, vastupidavust ja painduvust – ning vaimseid oskusi: väljakunägemine, kiire mõtlemine, olukordade peas läbimängimine ja julgus.
Ma ei eita, et jalgpallis pole negatiivseid tahke, millest ühele – tippjalgpallurite näitlemisele murul – on Pullerits oma loos vihjanud. Ent näitlemist on ka jalgratturitel.
Paljud jalgpalli probleemid on põhjustatud sellest, et spordiala viimased tippjuhid on olnud üsna konservatiivsed. Näiteks võib tuua sellesama näitlemise, mille eest veel hiljuti hoiatuskaarte ei jagatud, ning pika jandi videokordustega. Ent neid muresid saaks karmi käe poliitikaga kergesti kõrvaldada – ei näitlemisele, jah videokordustele. Ei möödu ka peaaegu ükski jalgrattaspordi tippsündmus Tour de France dopinguskandaalita.
Mõistagi on kõigil hea meel, kui eestlastel läheb spordis hästi. Mul ei ole mingit vahet, kas ala on jalgpall või jalgrattasport. Mäletan hästi, kuidas noorena koos hea sõbraga jalgpalli mängimas käisin, nüüd on ta aga valinud jalgrattasõidu ja võistleb üsna edukalt välismaa noortesõitudel ning on kuulunud noortekoondisesse. Ja mul ei ole mingisugust vimma, et ta minu harrastusala asemel muu valis.
Küll on aga jalgpall «süüdi» selles, et on maailma populaarseim spordiala ning et ETV kulutab rahva raha jalgpalli suurturniiride ülekandmiseks. Kuigi just jalgpalliülekanded on turniiride ajal teles vaadatuimad.
Samuti on jalgpall «süüdi» selles, et olümpiamängude ajal pöörati sellele varasemast rohkem tähelepanu, kuivõrd seekord jõudis see tagasi oma sünnimaale. Pärast mitut ebaõnnestumist suurturniiridel ei lootnudki britid oma lemmikutelt võitu.
Ent olümpiajalgpallis on sündinud ka ootamatusi, näiteks Hispaania allajäämine Jaapanile, kusjuures jaapanlased näitasid üles neile igapäevaeluski omast kõva töökultuuri ning alistasid tehnilised hispaanlased töökusega. Miks peaksime sellist vaatemängu nautides jalgpalli milleski süüdistama ning halvustama?