Karin Bachmann: pargidraama

Maastikuarhitekt Karin Bachmann. Foto: Margus Ansu

Suure avaliku (esialgu verbaalse) kakluse põhjustanud kava Ülejõe pargi asemele maju mõelda täitis oma eesmärgi sedavõrd, et sellest pargist hakati rääkima ja tema otstarvet mõtestama. Igaüks mõistagi omamoodi ja vastavalt isiklikele veendumustele, kuid ega teisiti saagi.

Kahjuks pööras vanker ikkagi kraavi: avaliku ideekonkursi asemel sehkendati odavfirmas valmis Emajõe vasakkalda rekonstrueerimise projekt, mille realiseerimisest lahutab meid ainult nurjunud ehitushange. Mis sel projektil siis viga on?

Kandvat ideed pole

Sügisel peetud projekti tutvustaval arutelul ütlesid projekti autorid kriitikale vastates, et park on läbi mõtlemata: «Ega see park ole mingi olemise koht, siit on vaja lihtsalt mugavalt läbi liikuda.» Kriitika kontseptsiooni puudumise kohta pälvis umbkaudu sellise kommentaari: kontseptsioon ongi see, et vahetame teekatted, küll neid läikivaid asju jõuab hiljem panna.

Ühest küljest on mõistetav, et linnavalitsusel on kohustuse juures korraldada vähempakkumine võimatu väärata võimalust, et hanke võidab mingi kobakäpp. Teisalt peaks siiski olema kuidagi võimalik rakendada tervet mõistust ja mannetud lahendused ümber teha. Olulise puhkeala eelnev madaldamine annab täpselt sellise tulemuse, nagu praeguseks on välja kujunenud.

Projektlahenduses puudub kogu ala analüüs, kujunduskontseptsioon, seotus muu linnaruumiga, üldisem maastikuarhitektuuriline visioon jne. Teekatendite mitmesuguste mustritega ülekülvamine ei lahenda pargiruumilisi probleeme, disainpinkide ja -laternate (mis ei klapi kuidagi kokku ei omavahel ega olemasolevate väikevormidega) analüüsimatu parki puistamine ei tekita sidusaid puhkekohti, kaldakindlustise üks-ühene läbimõtlematu lausladu ei ava linlasele juurdepääse jõele jne.

Ühesõnaga: kokkusobimatute detailide kuhjamine annab tulemuseks linnaruumiliselt toimimatu ja maastikuarhitektuuriliselt põhjendamatu katkestatud pargiala, mis kokkuvõttes muudab olukorra praegusest pigem hullemaks. 

Ennem tulgu juba majad. Siis oleks märgatavalt raskem sellises kohas hädavajalikust arhitektuurikonkursist mööda hiilida ja oleks tagatud vähemalt mingi pädev mõttearendus.

Kaldakindlustise laiendus?

Projekti tähtsaim osa (nagu pealkirigi* ütleb) on kaldakindlustis ja kõik ülejäänu selle ebaoluline kõrvalprodukt. Mõistagi tuleb jõekallaste tehnilise poolega tegelda, kuid see, mida kodanik oma igapäevasel pargis viibimisel enim otsib, ei ole kindlasti mitte munakivilao vuugitäpsus.

Seega peab lahendus olema suunatud peamisele – ruumilisele heaolule. Sel pargil on suur hulk kasutajaid ja sugugi mitte kõik ei kõnni sealt niisama läbi, vaid praegusteski vähestes tingimustes peatuvad seal pikemalt. Pargi kasutajaid ei ole uuritud, sest kaldakindlustise seisukohalt võttes on see tõesti tähtsusetu.

Olemasolevate pinkide asendamine uutega on asi, millega püütakse kergeusklikke linnakodanikke meelitada. Suur kulutus on siiski mõttetu, kui parki ei lahendata terviksüsteemina inimkasutuse seisukohast lähtudes.

Ei ole vahet, kas pink on kaares sedapidi või teistpidi. Kui pink on vale koha peal, kui neid on liiga vähe, neilt ei avane vaateid jne, jäävad nad ikkagi alakasutatuks ning vandaalide meelevalda. Pinki, kus pidevalt istutakse, lõhutakse istujate alt harva ära. Suurim pätimagnet on ennekõike üksildane, ebavajalik linnamööbel.

Emajõe kallaste aktiivsest kasutamisest on räägitud aastaid, kuid tegeldud sellega vähe. Sadamateatri vastu üle jõe rajatud platvormid näitavad, millises suunas tuleks jõeäärtega tegelda – inimene tahab veele ligi pääseda. Mitte ainult kalamees, vaid ka harilik jalutaja.

Tuleb teha palju platvorme, jõe äärde pääsemise kohti (projektis on vist kaks treppi ja üks slipp). Neid kõiki saaks kaldakindlustisega siduda, tuleb ainult oma ametis osav olla. Magedaid lahendusi võivad endale lubada linnad, kus on kümneid jõgesid, millest mõned võibki oma sängi üksi voolama jätta. Ühe väikese jõega linnal sellist luksust ei ole.

Tahaks jõe äärde

«Tänu» kaubanduskeskuste ulatuslikele parklakõrbetele on asfalt muutunud negatiivse urbaanse keskkonna sümboliks. Kuid tuleb vaadata konteksti. Pargis, kus on palju erinevate ratasliikuritega inimrühmi, on asfalt kasutajale palju mõnusam materjal kui betoonkivi.  

Tõsi, jalgrattaga on tänavakivil võimalik sõita ja eriliselt see konte ei lõhu. Kuid rulluisutajad, rulatajad, kärud, väikesed kolmerattalistega sõitjad? Kõik nad toovad parki elu, muutes koha toimivaks pea ööpäev läbi, ja koos kasutusaktiivsusega kasvab kohe ka turvalisus.

Kallaste projektis on asfaltkate ette nähtud ülesvoolu alates Kroonuaia sillast, Ülejõe pargis ja Atlantise juures valitseb betoonkivi. Argumendiks asfaldi vastu (kuigi see tuleb isegi palju odavam) kasutati väidet, et kive on tee lagunemise korral lihtsam asendada kui asfalti lappida. Kui kogu linnaruumi sellest lähtekohast uurida, peaksime välja vahetama kõik pingid, majad ja puud, sest alati leidub kuskil näiteks metallist analoog, mis kahtlemata peab kauem vastu.

Projektis on ette nähtud uus kergliiklustee lõik, mis jalakäijad-ratturid eluohtliku jõe kaldalt natukesekski eemale viib ja Atlantise tagahoovi suunab. Teise samasuguse uduprojektiga on uue tee äärde kavandatud eikuskilt algav ja samasse lõppev roosiaed.

Kindlasti pakub ka see teelõik ratturile heameelt, kuid kallasrada (st jõe vahetu äär) peaks olema katkematult kasutatav kõikidele kergliikluse liikidele. See, et Atlantise omanik on kaldapealse igasugust nodi täis kuhjanud, ei tohi päädida linnakodanike küüditamisega avalikult jõekaldalt ärihoone taha.

Hiljuti peetud Emajõe kallaste kujunduskonkursi plakatid on veel Taskus üleval ja  näitus Kaarsillal tutvustab mujal maailmas tehtud nupukaid tegusid, mis panevad jõeääred ajutiselt või püsivalt elama.

Nii ühes kui teises on esikohal lahendused, mis ehk ei nõuagi suuri investeeringuid, vaid pigem loovat mõtlemist, mis viib väikeste nutikate sekkumisteni. Just sellisele linnaruumile tuleks keskenduda, mitte betoonkivimustritele ja edevale disainmööblile. Kõik ei ole kuld, mis hiilgab – seega, mida lihtsam, seda kaunim.

Jõgi ja vanad pargipuud on iseenesest piisavalt ligitõmbavad, nad tuleks natukese järeleaitamisega vaid kättesaadavaks teha. Lihtsad platvormid, trepid veeni, harilikud pingid, katkematu liikumine piki jõge, asfaltteed. Sellised suhteliselt kerged parendamised tagavad kõigile võimalused, kuid ei sea piiranguid ajaks, mil peetakse võimalikuks parki tervikuna mõtestada.

Kirev disainpink võib hetkeks ära petta, kuid mitte kauaks, ning varsti seisame täpselt samade probleemide ees, mis sundisid koostama praegust projekti.  


* «Emajõe vasakkalda jalg- ja jalgrattatee rajamine ning kaldakindlustuse rekonstrueerimine lõigus Võidu sild kuni Ujula tänav»