Heljo Pikhof: kas eesti laps punasesse raamatusse?

Heljo Pikhof.

FOTO: Erakogu

Juulikuisel konverentsil «Lasterikkus – kas tõeline rikkus?» oli rohkesti mõttetihedaid ettekandeid-sõnavõtte mitmelt maalt, kuid väga vähe poliitikuid neid kuulamas. Miks nad pidanuksidki tulema? Lasterikkus ei ole Eestis trendikas, ennast eksponeeritakse populaarsematel üritustel. Iseasi, kui ema või isa saaks tõepoolest iga lapse eest valimistel lisahääle …



Ent suurperede probleemid, miks aga mitte ka eetilise mudeli ausse tõstmine ei kannata seda imeasja ära oodata.

Suurpere, õnnelik pere

Häältesaagist ja erakondlikust mõõduvõtmisest hoopis tähtsam on aduda ja arvestada, et suurtes peredes – võtan rääkida kolme ja enama alaealise või õppiva lapsega peredest – kasvavate laste osa ühiskonnas on kaugelt kaalukam, kui pealtnäha paistab.

Statistika järgi on lasterikkaid peresid kõigist leibkondadest ümmarguselt 10 protsenti, ometi kasvab neis 21 protsenti lastest. Ja hea ongi, sest suures peres sirguvad lapsed kannavad edasi neid väärtusi, mida meie ühiskond – pigem küll sõnades – tähtsaks peab.

Meie nartsissismist nakatatud, tarbimist ja muidu elu nautlev «rahva hääl» on kujundanud üsna ühekülgse käibepildi lasterikkast perest.

Ehk on need arusaamad teilegi tuttavad: vanematel ei jätku aega ega jõudu, et kõikide lastega tegelda; nood kasvavad omapäi, suuremad kantseldavad väiksemaid; kellelgi pole privaatsust, kõigil napib iseotsustamise võimalusi ning sedasi läheb noore inimese individuaalne pale kaotsi …

Jah muidugi, lasterohked pered elavad sagedamini vaesuses või vaesusriskis kui ühe lapsega või lasteta leibkonnad. Ometi olid inimesed, keda suurperede konverentsil näha võis, eranditult väärikad, teotahtelised ja – õnnelikud.

Ühe uuringu järgi ongi lasterikaste perede liikmed eluga rohkem rahul kui teised: lähedased inimesed, kellele terve elu ja mis tahes olukorras võib loota, kaaluvad kuhjaga üles kõik muud väärtused.
Ent ka isiksuse kujunemisele on koos mitme õe-vennaga kasvamisel hindamatuid plusse: suure pere laps sirgub kohusetundlikuks, usalduslikuks ja sallivaks, ta õpib märkama ja arvestama kaasinimeste vajadusi, temast saab andja, mitte pelgalt enda kõhu alla krabaja.

Mitmekesi mängimine-suhtlemine lapsepõlves on intellektuaalse ja emotsionaalse arengu pidevaks stiimuliks ja heaks kooliks, et päriselus vastassugupoole ja üldse erinevate inimestega toime tulla.

Teeks käega kärbsepesagi!

Seda vastuolu aga, et lasterikkad pered elavad sageli vaeselt (või säästlikult, seega ka keskkonnahoidlikult), annab kokku võtta piibli fraasiga «kui vaesed, kes siiski paljusid rikkaks teevad …».

Mõistagi ei kanta lapsi ilmale ega kasvatata üles refrääni saatel, et muudame Eesti ühiskonna rikkamaks – nii inimvara kui ka ajas püsivate väärtuste poolest. Ei mõtle suurpere vanemad sellelegi, et kindlustada endale vanaduspõlve ehk «pensionifondi», nagu nüüd on kombeks öelda. Järeltulijate saamine on kõige elusa loomulik sund ja inimlapsedki sünnivad lähedusest, hoolivusest, armastusest.

Ebaloomulik on hoopis see, kui elada püütakse ainult iseendale, asjade kokkukuhjamisele ja väljavahetamisele. Siiski näitavad uuringud, et tarbimise suurendamine ei suurenda kuigivõrdki õnnetunnet, vähemalt mitte pärast teatud piiri ületamist.

Tõsi see on, suures peres tuleb paljustki loobuda, sest sissetulek pereliikme kohta on hulga väiksem kui näiteks lasteta peres. Aga mõelgem hetkeks: kumma toel meie riik ja rahvas kestab? Ja milleks siis ühiskond üldse on, kui ta lasterikkaid peresid ei toeta?

Alustuseks tuleks kolmelapselised pered tõsta suurperede staatusesse, kellele laienevad meie üsna tagasihoidlikud suurpere soodustused. See oleks sammuke tegelikule olukorrale lähemale, sest nagunii räägime juba ammuilma «kolme- ja enamalapselistest peredest» ning mitmed-setmed uuringudki lahterdavad pererahvast just sedamoodi.

Liiati on meil tõeliselt suuri peresid, kus kasvamas seitse ja rohkem last, mulluste andmete järgi ainult 147.

Sotsiaaldemokraadid on aastaid rääkinud hädavajadusest kolmekordistada riiklikke lastetoetusi. Valitsuserakonnad aga peavad meil vohavat laste vaesust mitmenda­järgu­liseks teemaks ega saa kuidagi laste jaoks raha leitud.

Suvehakul suure suuga välja hõigatud lastetoetuste reform, mis lubab aasta pärast kõige vaesematele lastele kümme eurot kuus juurde, on lihtsalt naljanumber. Kui esimene laps kasvab vireldes, rääkimata teisest, siis suure pere jagu lapsi ei sünnigi. Kui teeks siis kärbsepesagi ja suurendaks tuntavalt iga lapse toetust?

Päästa, mis päästa annab

Asjadest ehk olulisemgi – kui paljuke me neid ikka vajame? – on suurele perele võimalus rahuldada oma kultuurilisi ja sotsiaalseid vajadusi. Sportimisvõimalused või huviharidus lastele tuleb kõne alla vaid enda arvelt näpistades või müts pihus omavalitsuselt abi paludes. Nõnda ei tohiks see ometi olla.

Nii mitmeski Euroopa riigis on kasutusel nn kultuurikaart, millega suurpered saavad tasuta käia muuseumis. Sedasorti sihtteenus kuluks meilgi marjaks ära. Riik võiks sellele kaardile kanda ka teatud summa näiteks teatris, kontserdil ja kinos käigu või pere valitud sporditrenni-huviringi tarvis. Jutud vajadusest toetada laste huviharidust – samuti valimiseelsed lubadused – on juttudeks jäänudki. Kui hakkaks viimaks koera saba jupiti raiuma ja alustaks suurperede lastest.

Kultuuri tarbimise piiratud võimalusi kompenseerib suure pere laps sageli interneti kasutamisega, näitab uurimus. Kultuurikaart aitaks talle kinnitada, et peale virtuaalilma eksisteerib nelja seina vahelt väljas veel teinegi maailm, mis loob ja lehvitab.

Kui hävimas on mõni putuka- või taimeliik, lüüakse üle maailma lokku ja kulutatakse miljoneid, et hävimisohus liiki elus hoida. Kui hävimas on terve rahvas ja eesti laps tuleks kanda punasesse raamatusse, ei lähe see kellelegi korda – peale meie eneste.

Iive langeb, enamik lapsi kasvab meil paraku ilma ainsagi õe-vennata. Tugev pere, lasterohkus on aga mudel, millel on aastasadu püsinud ühiskond, just see kannab edasi kõlbelisi väärtusi ja sotsiaalseid oskusi, mis tagavad kestvuse. Et päästa veel, mis päästa annab, peab riik lasterikast peret igatpidi väärtustama ja toetama. 

Tagasi üles