Kunstnik Ahti Seppet ronib mööda redelit lae alla ja suunab valguspunkti otse August Gailitile lagipähe. «Minule Gailiti pea meeldib,» ütleb ta ning jääb skulptor Ferdi Sannamehe loodud Gailiti portreed pikalt silmitsema.
Kunstikabinetis seisab tosin pead
15. august 2012, 14:45
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Täna õhtul kell 17 avatakse Tartu kunstimuuseumi kunstikabinetis näitus «Skulptuuri-inimesed», kus on üles seatud Eesti kujurite loodud portreed tuntud kultuuriinimestest, kokku 12 tööd kümnelt autorilt.
Ahti Seppet on ise samuti skulptuuriinimene. Ta on näituse kuraator ja Tartu kunstimuuseumi skulptuurikogu hoidja ning tunnistab, et temalgi on üks, läbi vaimusilma loodud portree täiesti olemas – kunstnik Starkopfist.
Aga näituse kujundajana ei ole oma töö sinna ülesseadmine tema meelest kuigi väärikas. Eriti niisuguste klassikute nagu Anton Starkopfi, Eduard Viiralti, Ferdi Sannamehe, Aime Kuulbuschi, Mare Mikoffi ja veel teistegi kuulsuste loomingu kõrvale.
Seppet on näitust kujundades püüdnud oma «mina» lükata nii taha kui võimalik ning ütleb, et näitusele tulev inimene peab tundma, et tal on seal hea olla.
Pronks on kõnekaim
Tartu kunstimuuseumi kogudes on skulptuure Eesti kultuuritegelastest Seppeti sõnul aga sedavõrd piisavalt, et ta võiks koostada teisegi sellise näituse. Seekord valis ta teosed materjali järgi, sest tema meelest on pronks tugevatest materjalidest kunstnikule see kõige lähedasem.
«Sealt on võimalik hea õnne korral leida koguni kunstniku enda näpujälge, mis võib olla modelleerimisperioodilt kuhugi jäänud,» räägib Seppet.
Seppet on püüdnud pronkspäid omavahel suhtlema panna ja neid pisut vastandadagi, visates õhku küsimuse, kui suur on suur.
Väike teos näib suur
Ühte seina on ta paigutanud kolm monumentaalportreed – Malle Leisi, Eduard Tinni ja Ain Kaalepi – ning nende vastu asetanud üheksa väikest, elusuuruses portreed.
Ja kui ta siis ühele väiksele peale – August Gailitile – valguse suunab, siis tõepoolest näib, et suurusel ei ole enam mingit tähtsust.
«Mitte et need monumentaalsed tööd siin kuidagi nõrgad oleksid, aga ma ütlen, et ka väike võib olla suur,» selgitab Seppet, imetledes valgusesõõris olevat Ferdi Sannamehe loodud August Gailiti portreed nagu kõige võimsamat.
Kunstimuuseumi näitusemaja juhataja Reet Pulk-Piatkowska lisab, et nende uus väljapanek väärib tähelepanu juba selle poolest, et skulptuurinäitusi, eriti selliseid, kus on esindatud ainult pronks, korraldatakse tänapäeval harva.
«On väga oluline, et meie tuntud kultuuritegelased, kes on inimestena ju kõik kaduvad, oleksid jäädvustatud just pronksi, sellesse väga püsivasse materjali ning mitte vaid kipsi,» räägib Piatkowska. «See näitus võikski innustada paljusid meie asutusi, näiteks ülikooli, jäädvustama oma professoreid ja Tartu linna oma tuntud inimesi.»
Näitus jääb avatuks 9. septembrini.