Ahhaa uut juhti kutsuti juba koolis mutrimeheks

Ahhaa värske juht, 26-aastane Andres Juur, näitab Toyota Hiace tagasillast valmistatud eksponaati, mille ta meisterdas juba ülikoolis õppides. «See on üks isade meeliseksponaate. Meestele meeldib sellest oma lastele või naistele rääkida,» muigas Juur. Foto: Margus Ansu

Nädal tagasi alustas Ahhaa teaduskeskuse juhina tööd Andres Juur (26). Meie hulgast lahkunud Tiiu Silla mantlipärija lubab rakendada Ahhaa koolisüsteemi vankri ette ja loodab teadlaste abiga luua maailmas laineid lööva rändnäituse.

Kuidas esimesed päevad on läinud?
Sisseseadmise tähe all. Õpin inimeste nimesid ning üsna palju tuleb esimestel päevadel tegelda ka paberimajandusega, et tekiks vastavad volitused jms.

Kuidas on jagatud kohustused teie ja Ahhaa teise juhatuse liikme Pilvi Kolgi vahel?
Üldiselt oleme kokku leppinud, et minu ülesandeks on Tiiu Silla rolli ülevõtmine ehk mina jään kõrvale administratiivsest ja majanduslikust poolest. Minu ülesandeks saab ekspositsiooni otsimine ja selle teostamine. Mis rolli ma täpselt saan, selgub lähinädalatel, sest kõigepealt tuleb ennast maja eluga kurssi viia.

Miks te üldse nõustusite sellele kohale kandideerima?
Olen praeguseks seitse aastat tegelnud teaduse populariseerimisega ja olnud senimaani töömesilase rollis, kes loksub ühest projektist teise. Mingisugusel hetkel sain aru, et kui ma annan paljudele projektidele suure osa sisendist, aga seal ripub kellegi teise nimi, võiks seda samahästi ju ise teha.

See on tegelikult raske küsimus, sest minu ellu tuli Ahhaa ootamatult. Ma ei unistanud Ahhaa juhataja kohast, kui tegelesin teaduse populariseerimisega eri tasanditel, vaid see lihtsalt jõudis minuni ja sobis väga hästi mu seniste tegemistega.

Eestis on teaduse populariseerimise üksusi päris palju, kuid mul on kõhutunne, et mingi aja pärast jääb neid vähemaks, sest enamasti elavad nad eurotoetustest. Aga et see know-how (oskusteave – toim) raisku ei läheks, siis arvan, et Ahhaa peaks olema nagu katus, mis aitab tublimatel elus püsida.

Kas te esitasite oma kandidatuuri ise või teile tehti ettepanek?
Sellega oli keeruline lugu ... Viskasin sellel teemal kunagi nalja, et võiks ju kandideerida, aga kas on mõtet, sest kui esimene pressiteade konkursi kohta välja saadeti, võis sealt välja lugeda, et nõukogul on kindlad kandidaadid olemas. Aga mingi aja pärast helistati Ahhaast ja küsiti, kas minu jutt oli puhas nali või mõtlesin seda ka natuke tõsiselt. Kuna Ahhaa mulle meeldib ja saabus signaal, et see polegi kellelegi varem ära jagatud koht, otsustasin kandideerida.

Olete lõpetanud Tartu Ülikooli magistrikraadiga füüsikaõpetaja erialal, miks selline erialavalik?
Kui päris aus olla, siis pärast gümnaasiumi lõpetamist ei teadnudki ma, mida oma eluga peale hakata. Mul oli kaks valikut – kas minna maaülikooli elektriteemat õppima või Tartu Ülikooli füüsikat. Kaalukeeleks sai, et maaülikoolis olin pikka aega pingereas esimene, ja siis otsustasin, et seal oleks mu areng aeglasem. Sest kui olen tagapool, siis olen koos endast veel andekamate inimestega ja arenen kiiremini.

Luges ka see, et füüsika on universaalsem. Füüsikust elektrikuks õppimine on vaid üks lisakursus, aga elektrikust füüsikuks saamine terve bakalaureus. Kui bakalaureus sai läbi, läksin füüsikaõpetaja magistrantuuri. See tundus mõistlik valik, sest olin päris kindel, et lähen sealt edasi füüsika doktorantuuri.

Aga läksite hoopis Puurmani kooli füüsikaõpetajaks?
Puurmanisse läksin tegelikult juba ülikoolis käies. Olen kogu aeg ülikooli kõrvalt tööd teinud, kuna minu vanemate majanduslikud võimalused mind toetada olid tol ajal kehvakesed.

Miks ikkagi füüsika?
Juba kooliajal kutsuti mind hüüdnimega mutrimees, sest olin poiss, kellel oli alatasa kruvikeeraja kaasas. Mul oli tehnika- ja autohuvi ning olin koolis ka näiteks administraatori staatuses (arvutisüsteemide administraator – toim), mul oli teoreetiline võimalus vaadata direktori arvutisse suvalisest arvutist. Nii et tehnikahuvi on olnud varajasest ajast ja ju see sai mulle ka erialavalikul saatuslikuks.  

Olete rohkem teoreetik või praktik?
Olen ikka mees, kellele meeldib rohkem teha. Ma ei ole huvitatud teoreetilisest füüsikast, vaid pigem eksperimentaalsest poolest. Ka teadusbussis töötades ei saanud olla üksnes teoreetik, oli vaja ikka näidata, rääkida ja teha. Katsevahendidki tuli ise valmistada.

Kas füüsikast on teile ka igapäevaselt kasu olnud, peale selle, et see on andnud teile ameti?
Mulle meeldib ühe vanema kolleegi Jaan Pruulmanni ütlus, mis võib tunduda teiste erialade suhtes natukene ülekohtune, aga mõneti on see tabav. Igal erialal tuleb kasuks, kui sa maailma asjadest aru saad, ja füüsika on üks nendest maailma asjadest. Otse loomulikult, kui on valida mõne ülipehme või reaalteaduse vahel, soovitan mina reaalteadust. Aga igaühel on oma muusa ja valik.

Ahhaa nõukogule avaldas muljet teie visioon Ahhaa tulevikust. Mis suunas keskuse tegevus võiks liikuda?
Minu meelest tuleks Ahhaa rakendada Eesti koolisüsteemi vankri ette. Praegu on ta üksus, mis müüb pileteid ning pakub elamust ja teadmist sõltumata koolisüsteemist, kuid minu arvates võiks ta olla ka koolisüsteemi vankri ees.

See tähendab, et me seostaksime oma tegevused ja eksponaadid õppekavadega ja teeksime õpetajatele hästi lihtsaks võimaluse tulla siia tundi andma. Praegu ei tuleks sellest midagi välja, kuna õpetajatel ei ole taustinfot. Aga me võiksime teha Ahhaa õpetajatele lihtsasti kättesaadavaks ning lähtuda eksponaatide tootmisel ka natukene koolide vajadustest, et tekiks ultimate (täielik – toim) katsebaas ja neil oleks võimalik tulla siia tunde andma, olgu selleks siis füüsika, keemia, matemaatika, bioloogia või geograafia.

Koolidesse tuli nüüd ka tehnoloogiaõpetus ning näiteks sellega seoses näen ma võimalust teha Ahhaasse tööstusautomaatika labor. See on väga kallis ja igale koolile ei ole mõtet seda osta. Minu jutu peale hakkavad nüüd kõik ilmselt küsima, kuidas me sinna saame, lisaks Ahhaa kallis pilet, aga neid küsimusi saab kindlasti lahendada. Me peame juurutama süsteemi, mis muudab selle ka ääreala koolidele kättesaadavaks. Eesmärk on ikkagi, et kõik saaksid siia tulla ja tipptehnoloogiat ise katsuda.

Kas see võiks olla ka vastupidi, et Ahhaa inimesed hakkavad käima ise koolides?      
Ahhaa on koolides käinud ja tuleb kutsumise peale ka edaspidi, aga selle niši katab põhiosas praegu ära teadusbuss. Teadusbuss on kahte pidi kasulik, ta õpetab koolis lapsi, aga kuna seda teevad tudengid, siis on see ka osake üliõpilaste harimise programmist.

Millal teie visioon võiks realiseeruda?
Praegu on sellele väga keeruline vastata, aga minu ametiaeg on kolm aastat ja selle aja lõpuks peavad olema mingisugused tulemused ette näidata. Kui kiiresti näiteks tööstusautomaatika labor käima läheb, ei oska öelda, kuid Ahhaa sidumine kooliõppeprogrammidega ei seisa niivõrd rahastamise, vaid andekate ja tegusate inimeste leidmise taga.

Siinkohal üleskutse ärksamatele õpetajatele, kes tunnevad, et nad tahaksid õppematerjalide loomises kaasa lüüa – võtke meiega kindlasti ühendust. Selliseid inimesi otsime varsti ka suure konkursi korras.

Praegu on Ahhaa külastatavus väga hea, kuidas te plaanite seda hoida?
Üks võimalus ongi rakendada Ahhaa koolivankri ette. Me tekitame olukorra, kus õpilased tuleksid siia ikka ja jälle tagasi õppima. Teine asi on, et meie majas on veel palju ruumi, kuhu tuleks hakata tootma katsevahendeid ja eksponaate.

Praegu ostame sisse rendinäitusi, mis aja jooksul muutuvad, aga ka selles tahaks jõuda sinnamaale, et koostöös Eesti teadlastega saaksime ise välja anda näitusi, mida saaks ka rahvusvaheliselt turustada. Näituste sisseostmine maksab palju raha, aga kui me suudame neid ise teha ja seeläbi ka Eesti teadlaste saavutusi reklaamida, siis oleks super.

Kui tihti peaks ekspositsioon vahetuma, et huvi püsiks?
Ma rakendaks siin raamatukogu põhimõtet, mis ei saa kunagi täis. Kehvemal juhul viiakse vanad asjad arhiivi. Ka siin on asju, mis on esimesest päevast peale olnud head ja õnnestunud ning pakuvad huvi aastakümneid, aga on sedagi, mis tuleb vahelduseks lattu panna. Pidev uuenemine peab olema, muidu puudub inimestel põhjus meid uuesti külastada.  

Mis on praegu Ahhaa kõige nõrgem külg?
Meie püsiekspositsioon on natuke kirju koera moodi. See tähendab, et on veidi ühte, teist ja kolmandat, aga meil tuleks see suuremasse süsteemi panna. Organisatsiooni poolelt ei oska veel midagi välja tuua, kuna olen liiga värske inimene, aga tahan kindlasti teha koostööd väiksemate teaduse populariseerijatega. Praegu on juhtunud nii, et Ahhaa elab oma ja teised oma elu, kuid näen siin pinnast viljakaks koostööks.

Kas te plaanite teha muudatusi Ahhaa meeskonnas?
Palgalises personalis ei oska praegu muutusi öelda, sest ma ei tunne veel inimesi. Kui koostöö sobib, ei näe ma põhjust muuta. Aga mittepalgalises meeskonnas on küll mõned muudatused plaanis, sest meil on vaja koguda enda ümber inimesi, kellel on särav silm ja oskusteave eri teemade kohta. Nende abiga ongi plaanis hakata uusi eksponaate välja töötama ja koolisüsteemi sulandumist teostama. Need inimesed tuleb Eesti pealt kokku otsida.

Olite ka populaarse telesaate «Rakett 69» toimetaja, sel aastal tehakse see taas Ahhaas. Kas te jätkate ka seal?
Ei jätka, minu rolli võtab üle esimese hooaja võitja Juhan Koppel ja ma olen nüüd saate juures vaid kui konsultant.

Kas Ahhaa üks missioon võiks olla noorte meelitamine reaalteaduste juurde?
Selle koha peal tuleks üks asi ära parandada. Meil räägitakse kogu aeg teaduse populariseerimisest ning seejuures nimetatakse füüsikat, keemiat ja muid koolist tuntud ainenimetusi, aga tegelikult pole meil vaja Eestis rohkem füüsikuid, kui praegu toodame.

Meil on vaja insenere ehk inimesi, kes jagavad füüsikat, keemiat ja muid selliseid teadusi. Need oleksid inimesed, kes aitavad uusi tooteid välja mõelda ja tööprotsesse parandada. Aga inseneriks saamise eeldus on paraku see, et pead aru saama, kuidas asjad töötavad.

Eestlaste leivanumber on läbi aegade olnud, et oleme pidanud kõik asjad ise ehitama ja remontima. Seeläbi ka teame, kuidas need toimivad, aga see on praegu hääbuv trend ning selle vastu tahakski võidelda. Et inimestel oleks huvi, kuidas asjad tegelikult töötavad. Vastused on ju olemas, kuid inimesed ei küsi. Nad küsivad pigem, kuidas Facebookis sõbral läheb või kui palju on mõne mängu skoor, aga mitte seda, kuidas arvuti töötab.

Facebookis suhtlemiseks pole ju vaja teada, kuidas arvuti töötab.
Jah, aga kui ühel hetkel ei tööta enam ...

Siis viiakse see parandusse. Igaüks ei suudagi ju kõike osata.
Jah, aga täpselt nagu majanduses, nii on ka mujal elus – kaotab alati rumalam. Ehk kui sa tead töömehest paremini, kuidas asja remontida, võidad sina, aga kui töömees teab paremini, siis ta koorib sind. Kui sa tead, kuidas asjad on, siis on sul lihtsam hakkama saada. Teiseks, elu muutub siis palju põnevamaks.

Minu teada rääkisite omale üsna kopsaka palganumbri välja. Te ei pea ameteid missiooni pärast?
Olen inimene, kes on nõus tegema igasugu vahvaid asju, aga mul on kõige selle puhul ainult üks reegel – ma pean ise ellu jääma. Sellest olengi lähtunud. Sisuliselt olen ju üle võtnud Tiiu Silla ametikoha, seetõttu meeldib inimestele paratamatult võrrelda. Sellisel võrdlemisel ei ole mõtet. Tiiu teene oli see keskus ja minu roll on hoopis teine. Ma ei pea ühtegi keskust looma, vaid seda edasi arendama.

Milline on Ahhaa kolme aasta pärast?
Arvan, et meil käib hästi palju Eesti koolide rühmi, meil on enda toodetud rändnäitus ja vähemalt kaks korda rohkem püsieksponaate.

Ja lätlased moodustavad ukse taga endiselt järjekorra?
Võib juhtuda, et siis juba venelased, sest Ahhaa on käima lükanud projekti, millega tahame tuua siia lihtsustatud viisa korras hästi palju vene noori. Samas plaanitakse piiri taha teaduskeskust ja kui kiiresti see valmis saab, sellest sõltub ka meie külastatavus.

Kas näete ennast ka kümne aasta pärast Ahhaa juhina?
Kui kõik on hästi läinud, surun kümne aasta pärast kätt enda järeltulijal. Minu meelest on kümme aastat aeg, millega inimene jõuab ära teha piisavalt palju, aga seejärel jääb areng aeglasemaks. Seetõttu on siis õige hetk anda teatepulk edasi.


Kas teate?

Andres Juur  
• Sündinud 15. aprillil 1986.
• Lõpetanud 2005 Jõgeva gümnaasiumi ja 2011 Tartu Ülikooli (füüsikaõpetaja, haridusteaduse magister).
• Elab Tõraveres, on abielus ja peres on peagi kaheaastaseks saav poiss.