Indrek Mustimets: tõkkepuudega Tartu – kelle hirm, kelle rõõm?

Foto: TPM

Noore mehe traagiline kukkumine kesklinna kivimüürilt tõi taas meelde kõik varasemad surmaga lõppenud Tartu öö- ja hommikuõnnetused, mis on ebaõiglaselt vara kustutanud kümnete inimeste elu. Pahatihti noorte inimeste elu.

Parastada pole vaja ühegi juhtumi puhul, olgu siis hukkumise põhjuseks alkohol, terviserike, vabasurma minek või hulljulgus (et mitte öelda rumalus). Nii nagu suurem osa lugejaist, ei ole ka mina nende õnnetute juhtumite juures olnud ja olen kaugel teadmisest, miks üks või teine õnnetus juhtus. Aga need juhtusid. Selle teadmisega peame edasi elama, kuid mitte leppima.

Pärast nii Emajõkke kukkunute, hüpanute või ujuma läinute surma ning sillasambasse sissesõitnute hukkumist on netikommentaatorid, aga ka ajakirjanduses arvajad leidnud, et selliste hukkumiste peapõhjus on keelavate siltide, tehniliste tõkete, piirete, võrkude ja puuride puudumine linnapildist ja linnarajatistelt. Et kindlasti aitaks Kaarsillalt hüpanute elu päästa selle jalamile paigutatud hoiatav ja keelav silt.

Ohtude keskel

Ei aita, kui endal mõistust peas ei ole. Kõik Tartu üheksa silda ja viadukti on eluohtlikud, olgu nende nimes siis «ingel» või «kurat»; kõik kivimüürid, rõdurinnatised, trepid jms kohad on ohtlikud, kui neist ohte otsida. Ei sillad, maanteed, kivimüürid ega jõekaldad pole iseenesest mõrvarid, kui neilt alla ei hüpataks, ei kukutaks või neid elust lahkumisel abimeesteks ei valitaks.

Loomulikult on paljude hukkumiste põhjuseks ka lihtsalt inimlik õnnetus või haigus.

Mõne nädala eest otsustas linn tellida turvatõkise raudteeviadukti posti ette. Olgu, me paigaldame selle tõkke, aga kas see takistab vabasurma minejat? Kas Tartu piirid on lukus, et väljaspool linnapiiri õnnetust leitaks? Miks ei ole hoiatavaid silte Valgemetsa või Taevaskoja kaljudel – ära hüppa vette!? Sest igaüks teab, et see on eluohtlik.

Ainuüksi Tartus on sadu ja tuhandeid seesuguseid kohti, mis võiksid olla viimase elusammu finišiks. Päris kindlasti aitab aga mitmeid selliseid kohti turvalisemaks muuta nende silmanähtavus ja käe-jalaga katsutavus ning korrastamine.

Näiteks lähiaja Emajõe kaldapealsete korrastamise projekt võiks kümneid kordi vähendada võimalust kaldapiiretelt teravate kivide otsa kukkuda, ära hoida libastumisi, kuid see ei vähenda purjuspäi ujuma minekut, hulljulgeid kihlvedusid ega kaelamurdvaid trikke. Vaba maa ja vaba linn, võtke või jätke.

Just äsja teatas rahvusringhääling uuringust, kus Tartu näitel tõdetakse, et aastatel 2009–2011 on enim vägivallakuritegusid olnud seotud meelelahutusasutustega, peamiselt ööklubidega. Ilma erilise uurimistöötagi võib väita, et sama kehtib kogu maailmas ja Tartu pole erand.

Kui varahommikul tööle lähen, ehmatab Tartu südalinn mind üsna sageli ikka veel jätkavate pidulistega. Tartu kesklinna teed, aga ka muude linna kiirsöögikohtade ümbrused näevad ööpäev läbi välja kui tõelised geto söögiurkad koos rasvalõugade, kaheliitriste õllepurkide, kaaslinlaste tülitamise ja seinale laskmisega.

Pidu jätkub ja päris kindlasti on igas seesuguses hommiku- või öökambas keegi, kellele on surm või hukkumine neil samadel minutitel otsa ette kirjutatud. Aga nad ise seda ei näe. Ei näe ka nende sõbrad, kel silmad vaevu vidukil.

Melu läbi öö

Kahjuks on igasugune piire, silt või keelumärk ergutiks uutele mehetegudele, mida mäletatakse vaid paradiisi- või põrguseltskondades. Tartu on pea tuhat aastat hakkama saanud öiste kiirsöögikohtade ja diskosaalideta ning ilmselt saaks teise tuhande veel otsa.

Ühtepidi teeb melu linna pilkupüüdvamaks, kuid peidab ka endas ohte ja kuritegevust, mis kisub linna maine alla (õudusega lugesin Norra kodaniku ründamisest noaga Tähtvere pargis).

Linn teenib öömüükide ja ööeluga kaudselt küll natuke linnatulu, kuid samas ei ole jõudnud kõige selle majoneesise, humalase, kasiinoliku, diskotümpsuse ja liiklushuligaanliku tegevuse ohjeldamiseks teha küllalt ära hoidvaid investeeringuid (valgustus, turvameetmed, linnaruumi korrastatus, aga ka informeeritus). See kasvab meil meie endi silme all üle pea.

On aga kümneid ja kümneid häid näiteid fantastilisest Tartu suvest ja suveüritustest, kus ei juhtu ega saagi juhtuda õnnetust, sest üritusel on raamid, millesse mahuvad peamiselt need, kes neid raame tunnistavad.

Kindlasti ei ole linna poliitika joota ja sööta öölisi ja teelisi ööpäev läbi – mälukaotusteni, sildade otsa sõitmiseni, Emajõkke kukkumiseni. Ometi need õnnetused juhtuvad ja 98 500 tartlast loeb või kuuleb (tunnetab) kellegi traagilisest hukkumisest alles hommikul. Need mõnikümmend või mõnisada tartlast, kes südaööst koiduni linnas prassivad, on aga sõiduvees.

Veel kord – õnnetusel ja õnnetusel on vahe, aga nende ühisnimetaja on pahatihti surm.

Südamelt ära

Meie linna, aga ka teiste linnade võimalus hoida ära traagilisi kukkumisi, uppumisi või hüppamisi on läbimõeldum alkoholi- ja ööpoliitika, kui selline asi üldse olemas on. Aitab ka kõik see, mis meie linnast linna teeb: korras teed, sillad, pargid ja valgustus, ühistransport, kodanikuühendused, kommunikatsioon jm.

Kuni sellist peenpoliitikat veel ei ole, võiksime sellel teemal mõtteid vahetada ja ka kõige valusamad jutud meie Tartust ja Tartus hukkumistest südamelt ära rääkida.

Ma soovin, et meie linn oleks turvaline nii kainele jalutajale kui ka mõnusalt peolt tulnud inimesele. Et meie emad ja isad ei peaks hommikul kuulma poegade või tütarde kadumisest, hukkumisest või ränkadest vigastustest.

Vabasurma minejate takistamise vahendid asuvad aga Tartu mureriiulil praegu veel liiga kõrgel, et linn suudaks siin midagi ise nüüd ja kohe ära teha.

Aga iga hea mõte ja heasoovlik tähelepanu kaaslinlaste suhtes aitab ikka ja on ellu-jäämiseks ja elus olemiseks ülioluline. Kasutagem siis oma tähelepanu ja kaasarääkimisõigust, et teha paremaks linna ja linlasi.