Martin Pau: verinoor, aga juba turundaja!

FOTO: TPM

Sattusin Delfi rubriigist «Rahva hääl» lugema väidetava tulevase ajakirjandustudengi pessimistlikke mõtteid praegusest Eestist. Kui oled olnud leheneeger sama kaua, kui teine siin ilmas elanud, tuleb arusaadavalt peale kiusatus võrrelda, kuidas näeb ajakirjaniku rolli tema, päris roheline, ja sa ise, paras paadunud ja mugandunud känd.

Võibolla on see anonüümsete netisõnavõttude sallimise hind, kui noor inimene, kergeusklikult kartmatu ja heas mõttes vihane, ei julge arvamusloo alla kirjutada oma nime. Aga kui palju te usaldaksite ajakirjanikku, kes ütlemata kõige vähematki, mis võiks tekitada talle pahandusi, neidsamu pahandusi vaimusilmas kujutleb ja nende pärast väriseb?

Olen kehv diplomaat, pigem tükib esile radikaal. Mul oli väga võõrastav lugeda, kuidas inimene pani sisseastumiseksameid tehes kahe eriala vahel valides ühele kaalukausile ajakirjaniku ja teisele turundaja kutse.

Ma ei arva, et inimene ei või eri eluperioodidel õppida keevitamist, lilleseadet ja hobusekasvatust ning kõigil neil aladel ka töötada. Aga kui ta piltlikult väljendudes ütleb, et ei tea, kas minna nunnaks või asutada aktsiaselts indulgentside müümiseks, tahaks papalikult soovitada: unusta ajakirjandus, õpi ikka turundajaks!

«Mõtlesin, et teeks ühiskonnale head ja uuriks kõik pahade inimeste salateod välja,» kirjutab väidetav ajakirjandustudeng esiotsa, kuid leiab varsti, et kuna inimeste elu juhib raha, peaks vist ikka turundust õppima, «et uppuvast laevast ehk Eestist veel viimane penn välja tirida». Sellise loogika peale ütleks teist korda ja päris veendunult: unusta ajakirjandus, turundus on sinu tee ja loodetavasti õnngi.

Loomulikult ei pea 19-aastane inimene veel täpselt teadma, mida ta tahab. Võib tahta õppida ala, mida Eesti ülikoolides ei õpetatagi. Paljud saavad alles pärast kümneaastast ajakirjanikupõlve sotti, et tegelikult tuksub nende rinnas hoopis pressiesindaja süda.

Kahtlemata on ka poolsundvalikuid (leheneegriks hästi ei mahu, aga aknapesijaks ka nagu ei kisu), kuid sageli räägivad oma keelt ikkagi kopsakam palk, ideaalide üle valitsev ambitsioonikus ja muu säärane viletsamaiguline, mis ajakirjaniku hingega inimesel minu meelest ei tohi esikohal olla.

Kui noor inimene pole mässaja, puudub tal südametunnistus, aga kui keskealine on seda ikka veel, puudub tal mõistus. Võtaksin selle, mõne väitel Winston Churchilli öeldud ja mugandatud mõttetera esimese poole ning tõlgendaksin mässajat idealistina.

Noor inimene on küll võrdlemisi naiivne ja emotsionaalne, aga see-eest kütkestavalt aus. Vähemalt minu arvates peaks olema, kui eeldada, et maailm ei ole teda veel panetanud, iga sammu kasuga kaaluma ajanud.

Minusugune neljakümnele läheneja mugandub paratamatult. Tahaks-mõtlemise tõrjub tihti kõrvale peaks-mõtlemine, sest vastutada ei tule ainult enda, vaid ka oma pere eest.

Tulevikuheaolu pärast muretsemist oleks mõttetu 19-aastasele keelata. Aga siiski on õudne, kui pragmaatik kipub idealisti temas juba täielikult lämmatama.

Noor anonüümtudeng lõpetas mõlgutuse, pidades silmas oma dilemmat turunduse ja ajakirjanduse vahel: «Nagu öeldakse abielu kohta, tehes ühe valiku, jääd teist alati taga igatsema.»

Söandan soovitada: tee seda, mis teeb sind õnnelikuks, tegemata teisi õnnetuks. Ja saa jagu kujutelmast, et jaksad olla õnnelik, elades kitsena kahe heinakuhja vahel – olgu need kuhjad siis kutsumus ja armastus.

Tagasi üles