Noored elasid nädala interneti ja mobiilita

Pihkva oblastis Sebeži keskkonnalaagris käinud Marit Lusti (ees vasakult), Kersti Undrits ja Anastassia Barinova. Seisavad (vasakult) Stella Ojalaid, Janne Väärsi, Andreas Must ja Evald Sepp.

FOTO: Margus Ansu

Keskkonnalaager õpetas loodust ja naabreid tundma. Kümmekond Eesti noort veetis koos eakaaslastega Lätist ja Venemaalt juuli lõpunädala keskkonnalaagris Sebeži rahvuspargis Pihkva oblastis. Teiste seas õppisid sealseid taimi, loomi ja muldi tundma ka noored Tartust ja mujalt Lõuna-Eestist.

FOTO: Pm

Noortel ei tulnud ainult teadmisi ammutada neid ümbritseva looduse kohta. Neil tuli selles keskkonnas hakkama saada ilma olmemugavuste ja tänapäeva noorte seas menukate vaba aja veetmise võimalusteta.

«Nüüd saan ka sellele pihta, miks emale meeldib raamatuid lugeda,» tõdes Stella Ojalaid Ülenurme gümnaasiumist pärast metsas elatud nädalat. Talle endale ei istuvat see üldse. 

Ojalaiu sõnul ei suudaks ta kunagi ühte raamatut kakskümmend viis korda lugeda, nagu on seda teinud ta ema. Kümme korda järjest ühte videot või filmi vaadata polevat aga mingi probleem.

Hirm järve reostamise ees
Noori kummastas, et laagripaigaks oli valitud looduspargi ühe ilusaima ja puhtaima järve kallas ning seesama järv oli ka ainus võimalus nii ihu kui nõude pesemiseks.
«Esimene mõte oli, et tulime ökoloogialaagrisse, aga nüüd reostame siin järve,» rääkis 14-aastane Janne Väärsi Otepää gümnaasiumist.

Laagriliste jutu järgi olid kalad küll leos seisnud pudrupottidest maiustamisest nädalaga tublisti suuremaks kasvanud, kuid ujusid laagri viimasel päeval siiski endiselt õiget pidi.

Korraldajate sõnul ei suuda kolmekümne laagrilapse ja juhendajate pesemisel vette sattuvad keemilised ained viia paigast suure järve tasakaalu. Seda kinnitas ka juhendajate võetud proov ühest lähedal olevast järvest, mille kaldal olid nädal aega  varem elanud teised laagrilapsed.

Noored, kes koduuksest ilma taskutelefonita naljalt välja ei astu ja suurema osa päevast ja vahel ka ööst harjunud internetis veetma, tunnistasid, et nii kaua kui neil igav ei hakka, suudavad nad ka ilma mobiililevi ja kübermaailmata väga hästi toime tulla.

Igavus laagris aga ei kimbutanud. Seitsme päeva jooksul käidi kõige muu hulgas paadiga vee peal taimi määramas ning õpiti labidas käes maad kaevates mulla horisonte.

Koos tõdeti, et inimtegevuse jäljed on looduses visad kaduma. Looduspargi külastajate lõkked jäävad aastate jooksul taimestiku alla, kuid mulla koostisest võib neid leida ka sajandite pärast.
Lisaks tegid noored omandatud teadmiste ja avastuste kohta ettekandeid, kus tuli põhjendada nii saadud tulemusi kui ka järeldusi. Laagri käigus köideti põhjalik teadustöö.

Hea läbisaamine naabritega
Laagrielu tegi põnevaks seegi, et kogu toit valmistati lastele väliköögis lõkke peal. Menüüs olid hommikusöögiks praetud sibula ja porgandiga pudrud. Üllatav oli noortele see, et kokad üritasid supi peale toorsalatit tõsta.  

Rahvuste õhtul kostitasid eestlased laagrilisi kiluvõileibade ja sinepiga. Viimast lasid naaberrahvad endale mõnuga juustu peale. Lätlased pakkusid keedetud oa taolisi kaunvilju. Venelased kostitasid teisi kalamarjapannkookidega, millele võis mahlakuse huvides veel võidki peale määrida.
Andreas Must Hugo Treffneri gümnaasiumist pidas peale saadud loodusteadmiste veel tähtsaks koostööd naaberrahvastega.

«Naabritevaheline suhtlus on väga oluline just meie põlvkonnale,» rääkis ta. «Väikestest asjadest nagu loodus on hea alustada, et me jõuaksime edukate majanduslike ja poliitiliste suheteni.»
Andreas Must leiab, et just nende generatsioon on see, kes peaks need suhted üles ehitama.  

Laagrit korraldasid Pihkva Andekate Laste ja Noorte Arendamise Regionaalne Keskus ning Tartu Keskkonnahariduse Keskus. 
 

Tagasi üles