/nginx/o/2012/07/31/1246462t1h3c3e.jpg)
Eestlase rahulolematus iseenda ja valitseva olukorraga on igavene ning seda toonitab ka Poslovitsa rannas esietendunud Andres Dvinjaninovi lavastus «Pühajärve sõda ja rahu».
Ajalootundi asendavad tegelaste dilemmad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peep Pedmansoni näidend, mis on vürtsitatud värvikate võrdluste ja huumoriga, viib tagasi aastasse 1841, mil levisid kuuldused väljarändamisvõimalusest Venemaale. Kehvast olukorrast tingitud mäss saksa mõisnike vastu oli talupoegade seas maad võtmas.
Minevikulisele käsitlusele vaatamata ei kujuta «Pühajärve sõda ja rahu» endast igavat ajalootundi. Kuiva ümberjutustamise ja faktiliste andmete esitamise asemel on lihtsa ülesehituse ja kergesti jälgitava süžeega näidendi keskmes tegelased oma dilemmadega. Sellist rõhuasetust kannab ka lavastus.
Mõtted täis vastuolulisust
Alistuda vastumeelselt kõrgematele jõududele ja kulgeda rutiinses rütmis edasi või leida endas piisavalt vastupanujõudu ja töötada sisemise rahulolu nimel – need on küsimused, mis kummitasid eestlasi 19. sajandil ja teevad seda praegugi.Ainult selle vahega, et mõisnike asemel troonivad pangad, teoorjuse asemel külvab rahutust võlaorjus ning Venemaa asemel vaadatakse lootusrikkalt mõne lääneriigi suunas.
Tegudeni oma protestivaimus pahatihti ei jõuta. Lavastuses on sellega enim kimpus moosekant Mihkel (Simeoni Sundja), sasipeaga noormees, kes armastab kahe jalaga maa peal seismise asemel puu otsas turnida ja vees sulistada.
Tema kõrval seisab armastatud Anni (Marianne Kütt). Ta on vastuoluliste tunnete küüsis heitlev neiu, kes on küll realistlikum ja elujõulisem, kuid kelle südikust ja rõõmsameelsust varjutavad võimuka venna Jaani (Toomas Täht) tahtmised.
Sellegipoolest kujuneb võtmetegelaseks just Anni, kellele on rahulolematus edasiviiv jõud ning kes suudab kohaneda oma ajastu normidega ja kehvadest oludest hoolimata edasi liikuda. Erinevalt Mihklist, kes kihutab endale lõpuks kuuli pähe ja toob ühes sellega meelde Vargamäe Mari ja Jussi loo.
Suutmatus näha halvema juures õige pisut midagi head on eestlastele olnud läbi aegade tõsine koorem kanda ja on ilmselt edaspidigi. Aga et see tunne veel sügavamale ei juurduks, suunab lavastus publikut juba eos helgema poole vaatama. Seda nii visuaalselt, auditiivselt kui ka kognitiivselt.
Nii näiteks ei näe laval tööd rassivat talupoega, orjapõlve raske taak nööriga kaelas järel lohisemas. Eestlase vaevaline elusaatus väljendub verbaalselt ning sedagi põimituna Kaunimate Aastate Vennaskonna muusikalise kujundusega, mille viisid varieeruvad kodumaistest eksootilisteni.
Rääkimata maalilisest vaatest Pühajärvele, selle kohal loojuvast päikesest ning selle kõigega kooskõlas naturaalsest lavakujundusest (Silver Vahtre). Või halati ja fessiga harjuskist (Andres Dvinjaninov), kes täiendab osavalt kaubeldes koomilist plaani. Kui lugu kisubki kurvaks, kostab taamal ikka: «Osta ära! Kolm rubla!»
Lihtne ja loomulik
Lõpuks on isegi madala päritoluga eestlane võimeline kroonumõisnikuks tõusma nagu Jüri Lumiste tegelaskuju. Või mõisaproua (Ingrid Isotamm) ja ohvitserihärra (Hannes Kaljujärv) oma pilli järgi tantsima panema, nagu see õnnestub Mihklil – see stseen eestlase, venelase ja sakslase vahel kujuneb meeldejäävaimaks.
Kui vaid jätkuks sedasama ettevõtlikkust, mis Otepää Suveteatril, kelle loodud lavastus võlub lihtsuse, loomulikkuse ja ühtse ansamblimänguga.
Kas teate?
Poslovitsa rannas
• Otepää Suveteater esietendas 27. juulil Pühajärve ääres lõbusa lauludega kurbmängu «Pühajärve sõda ja rahu».
• Järgmine etendus on 7. augustil.