Ettevaatust, Timofei ja muud loomad!

Vietnami rippkõht-minisiga Rufik ulatub napilt poolde säärde. Tema veel nimeta kolmekuune põrsake mahuks aga taskusse. Foto: Sille Annuk

Kae, need sealt linnast ajalehe juurest jõudsid kah lõunaks kohale, mökitab india kits Indira. «Nüüd hakkab nalja saama, need kukuvad ju kohe, vabandage väga, lolle küsimusi küsima! Kas ajame Mustu kohe üles või ootame veidi?»

Oleme esiti viisakad, arvavad kameruni kits Kõps ja liiklusõnnetuses saba kaotanud taks Ricardo, kes perenaise Anneli Kööba-Orlovi saatel koplist välja ilmuvad.

«Päh, põrgusse see viisakus,» pruuskab läikiva karvaga Beet-hoven, näitab ahtrit ja seletab samuti läikiva karvaga Reliikviale: «Keda see hobune enam kotib, tavaline loom ei ole ju huvitav. Tööd teha ei viitsita, ader pannakse värati juurde iluasjaks! Aetakse taga mingit eksootikat, anna aga inimesele adrenaliini ja seiklusparki nagu heina. Põrgusse, ütlen ma!»

Tere tulemast Võnnu valla Terikeste külas elava Kirill Orlovi ja Anneli Kööba-Orlovi Tiigi talu karja, mille ligi 40 loomal ja oma poolesajal linnul on nagu inimestelgi halvad ja head päevad.

Timofei on armukade

Lähme ringkäigule, sest muidu pistab kamerunlane püksisääred nahka.
«No mis sa vahid, oli asja kah või,» toriseb tiigi kaldal patseeriv isahani Possu. Tõreda olekuga Possu sobiks valvekoeraks, aga pererahvas ei taha Ricardot ja kaht malamuuti solvata.

Sellepärast sisiseb Possu võõraste peale tiigi veeres aedikus, kus koos temaga elavad mustad luiged Romeo ja Julia, rohekalt helkivate mustade sulgedega smaragdpardid, pikakaelalised jooksupardid, valged pekingi pardid ja muskuspart.

Possu kaks kaasat istuvad kaugemal oma majakeses pesal ja hauvad. Et kärgpere isa pole kuigi jutukas, läheme koplisse, kus peab siestat Tallinna loomaaiast ja talude loomaaedadest soetatud kirev seltskond.

«Ärge tehke Possust välja, tal on närvid läbi, pere suureneb ja kaht naist üleval pidada pole naljaasi,» seletab kopli servas malbe šoti mägiveise mullikas Thule-Luule. Tema kareda keele tähelepanu alla satub märkmik.

«Oo, mis uus põnev maitse siin iga päev juba igavaks muutuva saia ja heina kõrval,» märgib veidi alla aastane šotlane. «Tooni annab haab, kusagil sügaval kumab kaske. Võin silmad kinni öelda, et see on vana aastakäigu märkmik, ilmselt tehtud enne mu sündimist.»

Thule-Luule jääb värava taha märkmikku mäletsema. Koplis piirab perenaise sisse loomakamp. «Kuule, bents läks jälle kallimaks, ma lähen järjest rohkem hinda,» teatab eesel Emil-Emilio, kes peab ratsaniku sõidutamiseks paar aastat kasvama. šetlandi ponil Tipsi-Barbaral on vasaku jala päev ja sellepärast pillub ta takka üles. «Ära ole tige, oled maailma ilusaim naine,» proovib perenaine poni tuju tõsta. Aga seekord ei aita isegi sai.

Kameruni kits Nuki ning tema paar sugulast saavad saia ja pai. Kirevast kambast veidi eemal pikutab üheksakuune tiibeti jakk Timofei, kes võib kasvada 800-kiloseks.

«Kasvatasin Emil-Emilio ja Timofei käe vahel üles,» räägib Anneli Kööba-Orlov jakki kallistades. «Timofei on väga tasakaalukas, temast saab ratsaloom. Aga ta on armukade, ei talu, kui mõni teine loom minu juurde tuleb.»

Mustu kaotab kaalu

Koplist lahkudes haagib Thule-Luule end karavani sappa, teel ühineb kambaga lõunauinakut teinud emiseproua Mustu, kes enne jaani kaalus veel 156 kilo. «Mustut ei raatsitud ära süüa ja ta anti meile,» tutvustab perenaine röhkiva tegelase tausta. «Nüüd elab ta vabaduses, liigub palju ja on kõvasti alla võtnud.» Elupäevi on Mustul täpselt nii palju, kui ta tahab ja viitsib elada.

«Loom pole vaid nahk ja liha, ta õpetab inimesele väga palju, näiteks hoolimist ja endast erineva elusolendi mõistmist,» märgib Anneli Kööba-Orlov. «Loom ei oska rääkida ja sellepärast pead ära õppima tema kehakeele. Kõik karvased ja sulelised on väga head pingete maandajad.

Meie varakapitalismis on tark hoida rohkem loomade kui inimeste poole, sest loom annab sulle alati vastu seda, mida talle annad.»

Perenaist truult saatvad Ricardo, Indira ja Kõps noogutavad, ka rõõmsa ruigamisega lähenev Mustu on jutuga päri.

«Teate, ega kõik inimesed sellest jutust aru saa,» ütleb tark siga. «Neile kirjutage, et Anneli peab suurt kampa imelikke loomi oma laste Andrese, Hans-Eriku, Marioni ja Marika ning tütrepoegade Karli ja Marcose pärast.

Ta on selline imelik ema ja vanaema, kes tahab, et lastel oleks lõbus.»
Perenaine täpsustab: loomad on tal ka suurte inimeste pärast, kes käivad Tiigi talus Kamelia koolituskeskuses aiandust, floristikat ja muud loodusega seotut õppimas. «Ei saa õpetada inimesi loodust tundma, kui selleks pole sobivat keskkonda,» selgitab ta.

Murtud südamega Rach

Mustu tormab jalge vahelt läbi. «Andke andeks, selg väga sügeleb,» vabandab emisejurakas ja nühib end mõnuga vastu pillirookatusega kanakuuti, mis on tunda saanud sisekujundaja kätt.
Mitut liiki kanad, faasanid ja pardid elavad seal linnakus kui kuninga kassid. Veidi eemal teises aias klaarib valge paabulind James Blond kohaliku kukega arveid ning minisigade naabrimees india kits Rach murrab kurvalt pead, miks Indira teda küll ei taha.

Ei tahagi siit ära minna, aga eks kõigil ole oma tegemised. Mustu jätkab lõunauinakut,  hakkajad Indira ja Kõps kõpsutavad kasvuhoone poole, kus neil on pooleli maitsva rohelise kraamini viiva augu tegemine. «Need sealt ajalehe juurest» pääsevad seekord terve nahaga ja sõidavad tagasi linna, kus elu on küll turvaline, aga palju verevaesem kui Tiigi talus.