Suvine luksus ja puhkus kunsti keskel

Kadri Asmer
, kunstiajaloolane
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Suurima näitusesaali keskel on Martin Saksa skulptuur «Hommik» (marmor, 1939) ning seinal kolm õlimaali: Aleksander Vardi «Suplejad» (vasakult, 1939) ning Adamson-Ericu «Suvi» (1935) ja «Akt looduses» (1939).
Suurima näitusesaali keskel on Martin Saksa skulptuur «Hommik» (marmor, 1939) ning seinal kolm õlimaali: Aleksander Vardi «Suplejad» (vasakult, 1939) ning Adamson-Ericu «Suvi» (1935) ja «Akt looduses» (1939). Foto: Kristjan Teedema

Tartu kunstimuuseum näitab Pallase kunstnike töid inimesest, loodusest ja elunautlemisest.

Loodus on alati olnud kunstnikele ammendamatu inspiratsiooniallikas. Näitusel Tartu kunstimuuseumis on seatud esiplaanile pallaslased ja suplejate motiiv.

Soov siduda inimest ürgse loodusega harmoonilisse ühtsusse on märgatav juba vanakreeka kunstis, kuid tugevamalt ilmnes selline tendents taas 19. sajandi teisel poolel Prantsusmaal.

Selle üheks väljundiks oli suplejate motiiv, mis andis võimaluse jäädvustada lisaks maastiku võlule inimkeha ilu, viimast sageli aktina. Sedalaadi maalid mõjusid idülliliselt, justkui maapealse paradiisina ning olid omal moel protestiks tehnoloogilistele saavutustele suunatud tsivilisatsiooni vastu.

Prantsuse maalikooli mõjud on tuntavad ka eesti kunstiajaloos. Kõige selgemalt joonistuvad need välja pallaslaste lõuenditel. Neist nii mõnegi loomingut on võimalik vaadata Tartu kunstimuuseumis näitusel «Luxe, Calme et Volupté. Suplejate motiiv eesti kunstis 1920–1945». Näitusega haakub ka muuseumi kunstikabinetis avatud Eduard Viiralti loomingu väljapanek «Suplejad».

«Luxe, Calme et Volupté»
Näituse prantsuskeelne pealkiri viitab kunstnik Henri Matisse’i samanimelisele, suplejate motiivil põhinevale teosele ning on tõlkes «Luksus, rahu ja joobumus». Sellega annab näituse koostaja Tõnis Tatar esimese viite Prantsusmaale, kus taaselustati inimese, looduse ja elunautlemise süntees.

Vardile olid värviprobleemid alati esiplaanil ja see on teinud tema kunstist puhta visuaalse naudingu allika. Kunstniku kompositsioonides (näiteks «Alasti suvel», 1939) ei domineeri inimene looduse üle, vaid figuurid on sulandunud värvide hoovusesse. Sel moel on Vardi rõhutanud eelkõige maastiku mitmekülgset koloriiti ja suvist valgust.

Eelmise sajandi alguse modernismi üheks avaldumisvormiks kunstis oli kehade deformeerumine, kus inimfiguurid muutusid nurgelisemaks ja jõulisemaks. Selgelt peegeldub see Kuno Veeberi (1898–1929) maalidelt «Suplejad» (1924) ja «Akt» (1926).

Veeberi elu oli kirev, kuid lühike. Ta õppis oma aja parimate kunstnike Ants Laikmaa, Nikolai Triigi ja Jaan Koorti juures, hiljem ka Pallases.

Lisaks täiendas ta end 1920. aastatel Pariisis loomelaadilt poolkubisti André Lhote’i ateljees. Pariisis elades külastas Veeber jõudumööda näitusi, kus nähtust vaimustas teda enim Paul Cézanne.

Eduard Viiralti (1898–1954) teoste näitusel «Suplejad» on vaatamiseks paarkümmend eri tehnikas graafilist lehte ja joonistust.

Näha saab ka kunstniku varast loomingut ajast, kui Viiralt tudeeris Tallinna Kunsttööstuskoolis. Sel perioodil iseloomustas tema käekirja juugendlik ornamentika ja sümbolism, mille üks rafineerituim näide on «Kitarrimängija ja suplejad» (1918).

Eduard Viiralt ja «Suplejad»
Aastal 1919 asus Viiralt õppima Pallasesse, mis võimaldas tal end täiendada esmalt Dresdenis ja hiljem Pariisis.
Tema Dresdeni-aegsed joonistused on sageli siivutud ja vaimukad. Heaks näiteks on karikatuurne tušijoonistus «Naine mere ääres» (1922), kus on kujutatud kerglaste elukommetega naisterahvast ja taamal sõudvaid meremehi. Teose detailidesse on kunstnik peitnud viiteid pahelisele eluviisile.

Pariisi algusaastatel sai Viiralti loomingu oluliseks osaks erootika, mis jäi küll allutatuks tema esteetilistele tõekspidamistele ega ületanud hea maitse piire. Huvitavaks näiteks on ofort «Suplejad» (1927), mille säilinud kavand on samuti osa ekspositsioonist. Nii saame võrrelda eeltööd ja lõpptulemust.

Kunstniku hilisemat loomeperioodi iseloomustab pürgimine klassikalise ilu ja lihtsuse poole, ühtlasi igatsus loodusläheduse järele. Nendest meeleoludest on sündinud «Maastik naisfiguuridega» (1934) ja «Rannal» (1934). Mõlemad tööd olid aastal 1934 näitusel Pariisi Sügissalongis, kus need pälvisid positiivset tähelepanu.


Kas teate?

Kaks väljapanekut ühelt koostajalt
• Näitust «Luxe, Calme et Volupté. Suplejate motiiv eesti kunstis 1920–1945» saab vaadata 26. augustini.
• Eduard Viiralti tööde näitust «Suplejad» saab vaadata 12. augustini.
• Mõlemad väljapanekud on koostanud Tõnis Tatar.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles