Vandeadvokaat armastab hobuseid ja kolmevõistlust

28-aastase Siret Saksa ja 14-aastase Wiplala S-i edukas koostöö on kestnud juba kaheksa aastat. Saks avaldas lootust, et vähemalt kolm aastat tahaks ta omapärase nimega märaga veel sõita, kuid lisas, et millalgi võiks hobune ka järglasi saada. Foto: Sille Annuk

Argipäeval ratsutaja, treeneri ja vandeadvokaadi ameteid sujuvalt vahetav Siret Saks sattus põhjamaade meistrivõistlustele üsna juhuslikult. Seda enam rõõmu valmistas, et Norrast naasis ta kolmevõistluse kolmanda kohaga.

Ratsaspordi liidu peasekretär Siim Nõmmoja kinnitas, et tulemus on igati tubli, sest põhjamaade meistrivõistlustel on konkurentideks tugevate ratsaspordiriikide Rootsi, Norra ja Taani esindajad.

Idee Norrasse minna sündis sellest, et ka sel aastal käis Saks juuni lõpus tavaks saanud Ypäjä võistlusel Soomes, kus kolmevõistluse teine ala  kross läks oodatust paremini ning see sütitas mõtte proovida ka mõnda suuremat võistlust.

Et Wiplalale ei meeldi sõidu ajal üksi treileris olla, siis võttis Saks ühendust teise Eesti kolmevõistleja Madli Mureliga ning nii otsustatigi koos võistlema sõita. Murel pidi võistluse katkestama, sest tema hobune Flickr sai vigastada.

Vaheldusrikas ala

Saks startis 24 võistluspaari hulgas, kellest lõpetas 17. Pärast koolisõitu oli edukas tandem 11ndal, peale krossi kaheksandal kohal. «Üllatuslikult tõusin viis kohta takistussõiduga, sest minu ees sõitjad lihtsalt eksisid palju,» kirjeldas Saks võistluse käiku.

«Mina hirmsasti närveerisin ja siis ta helistas ja ütles, et ema, istu nüüd – ma olen kolmas!» jutustas Sireti ema Terje Saks naerdes. Ajaks mil tütar koju jõudis, ilutses väraval silt «Palju õnne, Siret ja Wiplala!», mis seisab seal siiani.

Siret kirjeldas kolmevõistlust ja eriti krossi tehnilise alana, mis vajab ka pingsat mõttetööd. Tähtis on tunnetada hobust ja osata vajaduse korral teha rajal ümberarvestusi.

«Olen seda meelt, et pea tuleb töös hoida,» selgitas Saks ja lisas, et teda hoiab just kolmevõistluse juures adrenaliin ja hea tunne, mis valdab peale kõigi alade edukat läbimist.

Wiplala S, kellega Siret juba kaheksa aastat ratsutab, on Eesti sporthobuse tõugu mära, ta on üles kasvanud Saksa ratsa-koolis. Terje Saks selgitas, et hobuse kasvatamisel on tähtsaim silmas pidada seda, et nii nagu inimene hobust kasvatab, nii loom talle ka vastab – headus sünnitab head.

Poisi moodi tüdruk

«Hobustega on nii, et kui sa paned neile mingi nime, siis täpselt selline hobune ka tuleb,» rääkis Saks. Nimelt on Wiplala oma nime saanud Annie M. G. Schmidti lasteraamatu «Viplala lood» nimitegelase järgi. Et raamatu-Viplala on poiss, siis saab ka mära Wiplala S-i juures märgata pigem poisilike kui naiselikke jooni.

«Ta on lisaks välimusele ka kogu oma käitumises üsna mehelik, selline ladna tüüp,» jutustas Saks juhtumitest, mil tema hobust ruunaks on peetud. Näiteks on Wiplalal komme lüüa võõra hobuse lähenedes esimese jalaga vastu maad, kuigi märad löövad üldiselt tagajalgadega.

Kolmevõistlus

Kolmevõistlus on ametlik olümpiaala, millesse kuulub kolm samal hobusel sõidetavat osavõistlust:

• koolisõit – 20 x 60 m platsil on vaja sooritada 6–8 minutit kestev ratsastamisprogramm,

• kross – hinnatakse hobuse võimet ületada kiiresti kinniseid maastikutakistusi,

• takistussõit – koosneb 10–15 mahatulevast takistusest.

Võistluste tähtis osa on veterinaarkontroll.