Priit Pullerits: nokaut jalgpallile

Värvikas ajakirjanik, Priit Pullerits läbi aegade Foto: Kristjan Teedema

Kui Hendrik Sal-Saller laulab Smilersiga, et «jalgpall on parem kui seks», siis ilmselt jalgrattasõidust ei ole maailmas üldse midagi ülevamat ega suurepärasemat, sest rattasport, mille tippsündmuseks on eelmisel nädalal lõppenud Tour de France, on igapidi parem kui jalgpall, milles kuu algul selgus Euroopa meister.

Rattaspordil on erinevalt jalgpallist vähemasti arukas mõte. Sadulas vändates jõuab punktist A punkti B, mida võib lahutada üle 200 kilomeetri. Jalgpallurid jooksevad ainult edasi-tagasi, ja nende jooksmine on veelgi mõttetum, kui tulemuseks on 1:1 või 2:2, rääkimata seisust 0:0 – isegi võitjat ei selgu. Jalgrattaspordis ei lõpe ükski võistlus nii, et keegi ei tule esimeseks.

Jalgratturid on ka palju sitkemad kui jalgpallurid, kelle puhul pole sugugi haruldane, et pooleteise tunni pikkuse mängu lõpus hakkavad jalad krampi kiskuma. Mis siis, et nad on vahepeal saanud veerand tundi puhata ning võivad ka kohtumise ajal jalutada.

Aga jalgratturite tööpäev kestab neli-viis, isegi kuus tundi – neist kaks-kolm tundi tuleb sageli mäkke ronida –, ja ilma igasuguse vaheajata. (Diletantidele: laskudes tuleb samuti tööd teha ja pingutada, ja samuti tuleb neil spurtida, kas grupil eest sõitmiseks või jooksikutega kaasa minemiseks).

Tour de France kestab pisut üle kolme nädala nagu jalgpalli EM-turniirgi, aga jalgratturid saavad selle aja jooksul kõigest kaks puhkepäeva. Jalgpallis mahub vaid kahel paremal meeskonnal kolme nädala sisse kuus tööpäeva, ülejäänud aja nad tõmbavad hinge. Pooled meeskonnad piirduvad kõigest kolme tööpäevaga.

Poolteist tundi mängivad jalgpallurid, keda liiati võib iga hetk pingile puhkama vahetada, vajavad tervelt kaks-kolm päeva taastumiseks, et suuta uuesti võitlusvõimelisena platsile joosta.
Samuti on jalgratturid palju mehisemad kui jalgpallurid.

Olete ju küllaga näinud, kuidas jalgpallurid murule kukuvad, siis veerevad ja väänlevad ja tükk aega lebavad? Aga kui jalgrattur kukub asfaldile – asfaldile, mitte murule –, käed ja jalad marraskil, on tema esimene mure kohe uuesti sadulasse hüpata, et teistele järele jõuda (välja arvatud juhul, kui mõni luu on katki, aga teinekord ei hoia seegi neid tagasi). Ei mingit odavat näitemängu!

Liiati on jalgratturid džentelmenid ega kasuta konkurentide vastu jõhkraid ja alatuid võtteid nagu jalgpallurid, kes taovad vastaseid jalgadesse ja kisuvad särgist. Jalgratturid on koguni sedavõrd aumehed, et kui Tour de France’i ühel favoriidil Cadel Evansil purunes pika tõusu lõpu eel rehv, oli just liidri Bradley Wigginsi meeskond see, kes laskumisel peagruppi pidurdas, et oma mehe pearivaal järele jõuaks.

Aga mis toimub jalgpallis?! Maradona ei tunnista siiamaani, et lõi 1986. aasta MM-turniiri veerandfinaalis Inglismaa vastu värava käega. Ja kui Thierry Henry mängis 2010. aasta jalgpalli MM-turniirile pääsu selgitavas mängus Iirimaa vastu sihilikult käega, mille järel prantslased lõid otsustava värava, ei jätkunud temas aumeest, et tunnistada kohtunikule oma pettust.

Kuigi jalgrattasport on samasugune meeskonnaala nagu jalgpallgi – profaanidele tuleb see muidugi üllatusena –, ei tähenda rattaspordis kesisesse meeskonda kuulumine, et igal selle liikmel võiduvõimalused automaatselt puuduksid.

Cofidis ei ole teab mis tugev tiim, aga Rein Taaramäe suudab ikka maailma parematega teravalt võidu sõita. Ent ole sa Eesti jalgpallimeeskonnas kui hea mängija tahes, lõpuks, nagu ajalugu näitab, pole sul Eesti meeskonnaga erilist edulootust nagunii.

Tagatipuks, eks näita iga ala taset seegi, millist rahvast see ligi tõmbab ja milliseid emotsioone kütab. Eesti jalgpalliklubi FC Flora sai neljandat kuud järjest trahvi, sest tema fännid tõid staadionile pürotehnika. Sedasorti käitumine on üleilmne jalgpalli probleem. Pole ime, et kui mõned lollid pealtvaatajad puistasid Tour de France’i rajale naelu, soovitas Bradley Wiggins saata politseil sellised tegelased jalgpallitribüünile.

Nüüdisaja pingelises maailmas pole vähetähtis seegi, et rattasport, erinevalt jalgpallist, ei külva rassistlikke, revanšistlikke ja natsistlikke meeleolusid. Meenutage taas EMi, näiteks Poola-Venemaa kohtumist.

Team Sky rattameeskonda, kelle liikmed said Tour de France’il kaksikvõidu, kuulub aga mehi tosinast riigist – nii arenebki maailmas rahvaste sõprus ja parem üksteisemõistmine. Seks on siin täiesti teisejärguline.