/nginx/o/2012/07/26/1235888t1h1979.jpg)
Teisipäeval lõppenud Klaaspärlimängu muusikafestival kostitas Tartut kuuel päeval kaheksa nüüdis- ja klassika piirimail kompava muusika kontserdiga.
Klaaspärlimäng lõi publikuga sünergia
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Festivali kunstilise juhi Peeter Vähi sõnul hakkas tänavu, kaheksandat korda peetud festivali käigus toimima üks nüanss, mis eristab selleaastast Klaaspärlimängu eelmisest.
«Muusikasündmust võib täielikult kordaläinuks pidada vaid siis, kui viisik helilooja-interpreet-korraldaja-meedia-publik leiab ühise keele. Tundub, et just selles mõttes festival tänavu õnnestus.»
Hansapäevad Klaaspärlimängu ei seganud ega publikut röövinud, pigem arvas Vähi, et need kaks täiendasid teineteist. «Klaaspärlimängul pole Tartus varasematel aastatel sedavõrd rohkearvulist publikut olnud,» ütles Vähi.
Pressi vaieldamatuks lemmikuks pidas Vähi Kalev Mark Kostabi kontserti, sest ta oli festivali ainus esineja, kellel muusika on vaid kõrvaltegevuseks, Kostabit teatakse eelkõige maalikunstnikuna.
«Publiku hulgas ringi liikudes kuulsin, et kõige sagedamini nimetati vaimustusega Itaalia flötisti Massimo Mercellit, viiuldaja Anna-Liisa Bezrodnyt, Konstantia Gourzi ansamblit, samuti esiettekandes kõlanud Rein Rannapi kammersümfooniat «La Sagrada Família»,» rääkis Vähi.
Ainsaks miinuseks pidas Vähi, et ära jäi Jaani kirikus Kalle Randaluga üles astuma pidanud vioolamängija Liisa Randalu esinemine. «Liisa lendas Londonist Tartusse küll, kuid pidi viimasel hetkel loobuma esinemisest, sest – nagu muusikute keeles öeldakse – «mängis käe üle»,» selgitas Vähi, kes avaldas lootust, et Liisa musitseerib ühes isa Kalle ja duoga Kristjan Randalu – Vaiko Eplik juba järgmisel festivalil.