Ma muud ei taha kui raha ...

Kevadel võitis veel Pere Leiva nime kandnud Tartu võrkpalliklubi Eesti-Läti ühisliiga ja tuli ka Eesti meistriks. Nüüd jõudsid lõpule ka pikka aega kestnud sponsoriotsingud. Foto: Margus Ansu

Kunagi ammu lauldi süldipidudel üht laulukest, milles kordusid sõnad: ma muud ei taha kui raha, raha ja raha, raha ja raha ... Raha polnud tolleaegses ühiskonnakorralduses küll esile tõstetud teema, aga korda läks see ikkagi. Ja kuidas veel!

Löön lahti Postimehe ja loen Tartu Pere Leiva võrkpallimeeskonna raskest rahalisest seisust. Sponsor pole lubatud raha andnud, võlad mängijatele, raskused uue hooaja eelarve kokkupanemisel jne.

Kusjuures tegemist pole teisejärgulise klubiga – tartlased võitsid Schenkeri liiga ja tulid Eesti meistriks. Tänavu kevadel Baltikumi parim klubi. Kas Eestis viljeldavates populaarsemates pallimängudes on mõni meeskond Baltikumi parim? Kaugel sellest.

See on koht, kus kaalule on tõusnud Tartu au. Kui eratoetajaid napib (ja nii see just praegu ongi), on heade mõtete linna tarkade kohus kokku tulla, arutada edasiliikumise võimalusi ja välja pakkuda lahendusvariante. Olukord pole kindlasti väljapääsmatu, kuid linna maine on mängus.

Küsimus linnapea Urmas Kruusele: kas äsjane füüsikapealinn võiks jääda ka füüsiliselt ja (Tartu) vaimult tugevate meeste klubi olemispaigaks? See klubi on 13 aasta jooksul juba piisavalt tõestanud, et suudab linna- ja maarahvale korda minna ning väärikale aujärjele tõusta. Rahvas pole pidanud pettuma.

Katsugem ka seniseid suurtoetajaid mõista. Äritegevus on omamoodi sport: täna läheb hästi, homme ei pruugi samamoodi minna ja lõppude lõpuks on ka pankrot (ränk trauma) paljudele tuttav sõna. Keegi ei saa tagada, et läheb nii, nagu lauldakse: just nii kui enne, nii kui enne, on meie vahel hästi kõik ...

Ärimees Rein Kilk andis kindlasti oma parima, paraku ei kaitse see ebaõnnestumiste eest, mõnikord tuleb loota parematele aegadele. Kilk on võitlejatüüp, kindlasti otsib ta lahendusi, mis annaksid tulemusi.

Volga ääres on vana linn Jaroslavl, mille on rajanud Vene valitseja suurvürst Jaroslav Tark (sama mees põletas 11. sajandil maha Tarbatu ehk Tartu). Viimase suure sõja ajal elasid Jaroslavlis hästi eesti nõukogude kunstiansamblid, teatritegelased ja teised, kes lahingutest eemal pidid sõdalaste meeleolu üleval hoidma.

Selles linnas on Venemaa superliigasse kuuluv võrkpallimeeskond Jarosla­­vitš, kus ka üks eestlane on ühe hooaja mänginud – ekstartlane Argo Meresaar. Meeskond, mida aastaid toetas suur gaasiettevõte, on nüüdseks hädas, sest raha sai otsa. Hooaeg läheneb, kuid klubi on komplekteerimata, peatreener Oleg Moliboga (Viljar Loori omaaegne meeskonnakaaslane, olümpiavõitja 1980) istub suvilas ja ootab töölekutsumist, kuid kahtleb, kas talle seal üldse enam tööd pakutakse.

Sarnases seisus on igal hooajal keegi. Suur kultuurilinn Peterburi tõusis meeskonnaga Avtomobilist mullu korraks kõrgeimasse seltskonda, aga hääbus enne, kui uus hooaeg jõudis alata.

Linnavalitsuse ja teiste toetajate raha kulus ennekõike neile, kes palli ja vastast jalaga löövad.
Kriisid ja õnnestumised käivad oma radu: kord kukub või kerkib üks, kord teine.

Venemaa võrkpallis on viimaste aastate trend värvata maailma tasemel mehi ja naisi, kellele muidugi naljalt võlgu ei jääda, erinevalt paljudest (suur)riikidest. Omadele võib võlgu jääda, nemad on valmis kannatama. Ka Eestis pole palga viibimine haruldane. Need on kui signaalid: rõõmusta edu korral, kuid ole valmis rasketeks aegadeks. Samasuguseks ei jää seis kunagi.