Näitus aitab jalule tõusta

Meta Narusbergi näitusel on enamasti väiksed maalid ja mõned raamistatud luuletused. Foto: Kristjan Teedema

Tartu kunstimaja galerist Indrek Grigor on maja näitusi nii osavalt kavandanud, et naljatades saab öelda: ta teeb seda vaatajasõbralikult.

Praegune komplekt on samuti vaatajasõbralik. Ehkki teisel korrusel lööb Peeter Lauritsa õuduste maailm (kirjutasin sellest Postimehes 18. juulil) jalust maha, saab end veeretada esimesele korrusele Meta Narusbergi rõõmsameelsete maalide ja lilleliste luuletuste manu. Need aitavad uuesti jalule tõusta.

Narusbergi näitusele siseneja märkab esmalt sooja koloriiti. Sooja värvi põhikomponent on kollane, millele loob kontrasti ja mida võimendab sinine. Kas tulemuseks on helge või traagiline meeleolu või lihtsalt dekoratiivne kõrvutiolek, oleneb autori taotlustest, andest ja oskustest. Liialdatud soojus muutub läägeks. Aga mitte Narusbergil.

Ergas ja kirgas

Narusberk on lisanud kahele värvile juurde enamasti punast ja just sellist, et tulemuseks on nauditav, ergas ja kirgas koloriit.

See loob kergelt muinasjutulise meeleolu, õdusa maailma, kus kõik probleemid näikse olevat lahendatavad. Seda ka juhul, kui teost saab tõlgendada vastandlikult. Näiteks maali «Rahus» pealkirja võib mõista nii otseselt kui ka jutumärkides ning viimaselgi puhul on väike tüli mööduv ja lõpp hea, nagu Antoine Watteau´ maalil «Mossitaja» («La Boudeuse»).

Salapära on Narusbergi kunsti üks märksõna. Seda aitab luua lisaks koloriidile poolabstraktne stiil, nagu figuuride sooline ebamäärasuski («Tagaaed»).

Väikest huumorit

Autor armastab ka väikest huumorit. Näiteks «Kuldkalatantsus» näeme tantsimas inimest, käes purk kalaga, ja maalis «Otsija» osutub otsijaks vaataja ise.

Kunstnik sunnib vaatajat pead murdma näituse pealkirjaga «KaksTeist». Ekspositsiooni väike südamekujuline maal «Süda» sümboliseerib aga Narusbergi kunsti kõige olulisemat allhoovust – armastust.

Näitus on avatud 29. juulini.