Hobipiltnik nopib hetki maast ja veest

Jaanus Tihanov jälgis veerevat päikest pikki minuteid. Ootas, et saabuks õige hetk, ja tulistas siis sarivõtetega järjest. Üks neist läks otse kümnesse! Foto: Jaanus Tihanov

Harrastusfotograafid töötavad visalt, et pälvida tunnustust ja tähelepanu.

Vladimir Müller on vanglaametnik, Jaanus Tiha­nov infotehnoloogist ärinõustaja ja Külli Kolina raamatupidaja. Pealtnäha ei ühenda neid miski. Ometi on see tõest kaugel, sest kõik kolm on innustunud hobipiltnikud.

Põline tartlane Vladimir Müller sõidab sageli Tartu ja Jõhvi vahet. Tema ametikoha täpne nimetus Viru vanglas on välisvalve vanemvalvur.

«Mind ei ole see töö kunagi heidutanud,» räägib Müller, kes nooruses teenis aega dessantväelasena ning on senini väga heas füüsilises vormis.

«Tuleb olla mõistlik ja kaine meelega, vangidega suheldes mitte milleski vääratada. Viisakas,» selgitab ta. «Ega mina neid inimesi vangi pannud, mina teen ainult oma tööd. Ma ei pea ülbitsema, ma ei pea kedagi alandama. Samas olen ma ju ikkagi inimene, mitte tühi post.»

Oma normitruud igapäevatööd kompenseerib Müller looduses käimise ja pildistamisega.
«Ma olen ekstreemne fotograaf,» lausub ta ning märgib, et ekstreemsusi on ta armastanud juba noorest peast. Müller on tegelnud allveespordi, poksi, maadluse ja langevarjuhüpetega.

Tiibeti munkade harjutustekompleks kuulub praegugi ta igasse hommikusse nagu suhkur kohvi sisse.

«Hurghadas tegin allveepilte, Türgis lendlesin langevarjuga kaatri taga. Tartus on mul kõik kõrgemad kohad vallutatud,» on Müller uhke ning loetleb tellinguid, torne ja majade katuseid, kuhu tal on õnnestunud pääseda.

Vladimir Müller pildistab hea meelega inimesigi – näiteks vene ballil, mis igal kevadel Vanemuise kontserdimajas paljude tartlaste meeli erutab.

Vladimir Mülleri pildid on käinud ka näitustel – Tartus, Jõhvis, Vokas.
Voka alevis on Mülleril väike üürikorter, et oleks lähem maa tööl käia. Sealt on aga meri ja Toila park kiviga visata. Mülleril ongi ette näidata trükist ilmunud album kadedaks tegevate panoraamfotodega: Toila mõisa terrass, Narva ja Jaanilinna kindlus, kevadine üleujutus Peipsi ääres ...
Kordumatuid merevaateid näeb ta teises albumis «Viru rand».

Mülleril on ette näidata kodulinna Tartugi album, kust leiab üsna ootamatuid rakursse. Müller on oma saavutuste üle õigusega uhke, aga sisimas natuke kurb. Ütleb, et on käinud oma raamatuid mõnelgi pool müüki pakkumas, aga kohanud müügilevõtjate nägudel vaid leiget huvi.

Seljas 15 lisakilo

Infotehnoloogia ja ärinõustamisega tegelev Jaanus Tiha­nov veedab suure osa oma ajast ratastel, vurades klientide juurde kas Lõuna- või Põhja-Eestisse. Umbes 15 kilo kaaluv seljakott täis fototehnikat ja statiiv lebavad tagaistmel.

Kui teeäärsetes vaadetes midagi lummab ja kui valgus on õige, jätab Tihanov auto seisma ja asub pildistama. Näiteks moodustavad heinapallid maastikul huvitavaid mustreid ... Või loojub päike.
«Eriti imeline on maailm makropiltides,» sõnab Tihanov ja kirjeldab vaimustusega oma uue kaamera katsetusi. Jutustab loo koduämblikust, kes on ühel pildil tänu heale tehnikale omandanud hiiglase mõõtmed ning kelle väikseimgi karvake paistab terav nagu nõel.

Tihanov on õppinud ettevõtlust ja ökonoomikat ega pea ennast pildistamise alal profiks. Ilmselgelt ületab ta aga nii mõnegi päristegija oma pühendumise, põhjalikkuse ja täpsuse poolest.
Üks Jaanus Tihanovi hobisid on tantsu- ja spordivõistlused. Selle pildistamisest veel raskemat ülesannet on keeruline välja mõelda.

Tihanov märgib aga asjatundlikult, et selleks pole ju vaja muud kui head fotoaparaadi keret, mis objektist aru saab ja suudab teravustamisel abiks olla, kiiret ja väga valgusjõulist objektiivi ning muidugi pildistajat, kes suudab vajalikke parameetreid osavalt kohandada ega hakka õigel hetkel katsetustele lootma.

Avalikel näitustel Tihanov ei esine ja fotoalbumeid ei tiražeeri. Sündmuste pilte hoiab ta kas ühes või teises pildipangas, kuhu enamasti pääseb ligi parooliga.

Küsimusele, miks Tihanov nii palju oma energiast fotograafiale pühendab, vastab mees, et see hoiab ta heas mõttes nähtaval ning toetab teda äris.

«Tänapäeva infotehnoloogia ei tähenda ju ainult arvuti taga istumist, vaid ka multimeedialahendusi,» selgitab ta. «Ma ei ole mingi suvaline firma, kes peab end reklaamima ja nii juhuslikke kliente ootama. Mind teatakse kui mind ennast ja leitakse nii, et üks küsib teise käest. Ja fotoga tegelemine tuleb siin kasuks.»

Töömõtetest priiks

Külli Kolina töötab oma kodus Põlvamaal, pakkudes ettevõtetele raamatupidamisteenust.
Pildistamispisik piinab teda põhikoolist saadik ehk nagu ta ise ütleb, juba Smena ajast. Smena oli nõukaajal rahvale kõige kergemini kättesaadav käsitsiseatav fotoaparaat, milles kasutati 35 mm laiust filmi.

Nüüd on Külli Kolina valduses peegelkaamera – abikaasa hinnaline kingitus! Ning Külli pildistab iga päev, kas hommikul või õhtul või hommikul ja õhtul.

«Kui sa lähed kaameraga metsa või põllule, siis töömõtteid ei mõtle,» räägib ta. «See on suurepärane lõõgastumisviis, eriti kui raamatupidamistöös mõned keerulisemad firmad ees.»
Külli Kolina pilte näeb blogis «Lihtsad lood loodusest», ka on tal internetis oma kodulehekülg ja pildipank.

Seal pakub ta ka võimalust oma fotodest kokkuleppehinnaga väljatrükke teha, kuid lisab, et erilist tulu ei ole see talle toonud. Vaid head tuttavad on mõnikord võimalust kasutanud. 

Arvamus

Rein Urbel
Elukutseline fotograaf ja fotoringi juhendaja

Vladimir Müllerit tunnen mina kolm või neli aastat. Ta on kõvasti edasi arenenud. Algul sobisid Vladimirile kõik pildid, mis normaalselt välja  tulid, viimasel ajal on ta enda suhtes väga norivaks läinud.

Tema albumid oleme kahe peale kokku pannud: temalt on fotod, mina olen teinud musta töö. Olen aidanud kujundada, järjekorda valida, tonaalsust häälestada, et asi oleks ilus.

Kõige suurem probleem näib olevatki see, et kus ja kuidas neid albumeid pakkuda.
Tänapäeval on kõik oma arust suured fotograafid ja uusi üritajaid ei taheta löögile lasta.

Jaanus Järva
Loodus­fotograaf ja koolitaja

Praegu on igal teisel, kes tänaval kõnnib, hea fotovarustus kaasas.
Ühed on klõpsijad – käivad reisidel või klõpsivad niisama kodus ja pereringis. Harrastusfotograafiks pean mina aga neid, kel on pildistamise juures ka oma idee, kes pildistavad vähemalt ühe päeva nädalas.

Minu juurde koolitustele satub väga erinevaid inimesi – kooliõpetajatest ja talunikest kontoritöötajateni välja. Ma ei räägi neile aga mitte ainult fotograafia tehnilisest poolest, ikka loomingust ka.

Ühel võib olla superpeegelkaamera, teisel ainult telefon, aga kui sel teisel on nägemist ja mõtlemist, siis võib ta ka oma telefoniga parema pildi teha kui too esimene.
Nägemisoskus võib olla kaasa antud, aga seda on võimalik ka arendada. Selle nimel, et pildil oleks mõte, lugu ja esteetika.

Ma olen soovitanud, et kui inimesel on head sulge, siis võiks ju pildi kõrvale kirjutada loo ja saata see mõnele väljaandele. Või seada üles oma fotoblogi.

Põlvamaa harrastusfotograafil Külli Kolinal, kes on mu õpilane, on see näiteks hästi õnnestunud.
Naised on tegelikult üldse väga loomingulised, mu kursustel ongi tavaliselt kaks kolmandikku just naisi. Nemad ei vaja aga nii palju tunnustust kui mehed. Mehed tahavad ikka kangesti targad ja ilusad ja tähele pandud olla.