Eneseületuse hea tunne kaalub lihasvalu üles

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

On päris hoomamatu tunne, kui kogu pingutuse lõpuni on vaid mõned meetrid. Ometi leidus veel jõudu lõpuspurdiks.

FOTO: Sille Annuk

Keset maikuist lõputöö kirjutamise tohuvabohu helistasid mulle triatloni Tartu Mill korraldajad ja pakkusid võimalust osa võtta, et mõistaksin, mis see triatlon siis õieti on. Et juuli keskpaik tundus kauge ja kauni ajana, siis ütlesin: muidugi, tulen!
 

Ujumismütsi pähe tõmmates ei aimanud ma veel päris täpselt, mis nüüd ees ootab.

FOTO: Kristjan Teedema

Kui jalgrattal Aovere ristist tagasi linna jõudsin ja ees oli veel vaid Jakobi tõus, siis tundus elu juba päris hea.

FOTO: Kristjan Teedema

Veidi kirjanduslikult liialdades olin sel suvel enne eilset rattaga vaid turule soolakurgi järele sõitnud ja ujumise asemel põgusate suplustega piirdunud. Laupäeva õhtul makarone süües (pidavat ju sportlaste söök olema) tõdesin, et õnneks on jooksutossud veidi rohkem vatti saanud.

Peale põhiküsimuse, kas ma ikka jaksan, piinasid mind ka mõned detailsemad mured. Kas konna oleks väga imelik ujuda? Mis siis saab, kui rattakumm katki läheb? Neljapäeval triatloni peakorraldaja Ain-Alar Juhansoniga kohtudes jõudsin küsida ainult seda, mis kell kohal peaks olema. Ta soovitas kaheksa paiku minna, et jõuaks rahulikult tegutseda.

Vahetusala reeglitest

Kuigi ma kipun tihti hilinema, suutsin end seekord suurest ärevusest nii mobiliseerida, et veidi peale kaheksat olid stardimaterjalid käes ning seirasin huviga piiretelabürinti, mis moodustas vahetusala.
Ala väravasse jõudnud, selgusid kiirelt põhitõed: kiiver on ohutult peas siis, kui rihm üle lõua ei tule, kiip käib ümber jala ja ratta selga võib hüpata alles pärast punase vaibaga kaetud ala lõppu.

Ega muud, kui ratas hoidlasse, kõik sõiduks ja jooksuks vajalik sinna kõrvale. Ise ujumise starti!
Kalevipoja kuju juures kohtusin ka Tartu Postimehe infograafiku Kaido Lindega. Tõmbasime ujumismütsid pähe ja mõtlesime, et mis veider jõud siis nüüd käskis pühapäeva hommikut sellisel viisil veeta.

Triatleet Varmo Vares hõikas samal ajal mikrofoni julgustavaid teateid veetemperatuuri kohta ja soovitusi, kuidas distants lõpuni vastu pidada.

Kell 9.55 suunati rahvasumm vette ja paluti vastuvoolu hoida, et mitte enne stardipauku joont ületada. Järsku jõudis kohale, et nüüd pole enam midagi teha. Valisin konnaujumise, sest kroolimine lõppeb mul enamasti paanilise õhuahmimisega.
Prilliklaasid udused, avastasin umbes Kaarsilla all, et voolu abiga on turuhoone juures veest väljumine peaaegu käes.

Võitlus rattal

Ratta järele lidudes oli tunne selline, nagu polekski suurt midagi teinud, aga adrenaliini jõudu kestis vaid seniks, kuni rattateekonna esimese tõusu, Narva mäeni jõudsin. Raadi mõisa juures möödus punases rattatrikoos mees numbriga 444. Tee äärde kogunenud publik hüüdis: läheb, läheb, Urmas! Linnapea Kruuse on rattal päris kiire.

Kõrveküla juures näitas silt, et viis kilomeetrit on sõidetud. Olgu, läheb hästi, varsti on pool tehtud, mõtlesin endaga võideldes, tagasiteel saab mäest alla sõita. Oh seda pettumust, kui Aovere ristist tagasi pöörates sain aru, et tuul on vastu!

Väntasin, nagu jaksasin, ja pidasin aru, mitu inimest mind viimasest eraldab. Kiiver tuulest ammu kuklas, möödusin mehest, kelle rattal oli kett maas. Ta kasutas oma maanteehirmu tõukerattana.
Kroonuaia nurgale jõudes kuulsin rolleriga mööduvat rajavalvurit hüüdmas, et Jakobi tõus on viimane. Õnneks viimane, sest peale seda tõusu võinuks vabalt end suu kaudu kergendada.

Tore lõpp

Kui esimesed jooksumeetrid tehtud, sain muidugi aru, et mingit erilist mõnu oodata ei ole. Tee ääres seisnud sõber lubas jäätise, kui Kruusest mööda jooksen, olevat teine viis minutit ees. Oleks jõudu olnud, vastanuks talle mõne ebaviisaka repliigiga, aga energiajoogi tarbimine tundus jätkusuutlikum.

Möödusin paarist inimesest ja jäin võitlema daamiga, kellele mees kõrval tempot tegi. Pärast kaht hoiatust palus kohtunik mehel rajalt Sõpruse silla all lahkuda ja mina arvasin, et on aeg kiirendada. Turu sillast üle minnes nägin küll eesjooksjat, kuid arvasin tema kinnipüüdmise võimatuks.

Finišikoridoris aga avastasin, et jõuan veel küll ja ki­ma­sin end uhkelt 134. kohale.
Hetkeks, mil lehelugeja selle looga lõpule jõuab, jalutan mina ilmselt toimetuses ringi justkui puust jalgadega, kuid eneseületuse hea tunne kaalub lihasvalu ilmselt üles.


Kas teate?

Harrastajad
1. Markko Etverk (aeg kokku 0.56,33 – 0,5 km ujumine 0.04,15; 20 km rattasõit 0.33,14; 5 km jooks 0.17,52)
2. Nikita Kotenev (0.58,38 – 0.04,16, 0.35,24, 0.17,23)
3. Tautvydas Kopstas (0.59,22 – 0.04,41, 0.34,22, 0.18,42)

129. Kaido Linde (1.31,25 – 0.06,41, 0.44,35, 0.33,52)

Naised
1. (üldkokkuvõttes 29.) Laura Kallas (1.09,01 – 0.04,47, 0.39,31, 0,23,14)
2. (32.) Rahel Kallas (1.10,12 – 0.04,54, 0.40,10, 0.23,27)
3. (36.) Kristi Rosenberg (1.10,33 – 0.06,46, 0.39,24, 0.22,06)

29. (134.) Marii Kangur (1.33,07 – 0.07,37, 0.56,07, 0.25,44)

Tagasi üles