Lahkus tuntud loodusteadlane Ivar Puura

Loodusteadlane Ivar Puura välitöödel.

FOTO: Oive Tinn

Täna päeval läks ootamatult manalateele geoloog Ivar Puura, kes oli tunnustatud Eesti teaduse populariseerija.

Ivar Puura sündis 23. aprillil 1961 Rakveres. Ta lõpetas Tartu Ülikooli geoloogia eriala 1983.a. Filosoofiadoktori kraadi kaitses ta 1996. aastal Uppsala ülikooli juures Rootsis.

Viimastel aastatel töötas ta Tartu Ülikooli loodusmuuseumis, algatades ja vedades seal olulisi projekte. Samuti oli ta tegev Tartu Ülikooli loodus- ja tehnoloogiateaduskonnas ning oli aktiivne ka ülikoolist väljaspool.

Ülikooli loodusmuuseumi direktor Urmas Kõljalg ütles, et Puura surm on eesti loodusteadustele suur kaotus. Oma teadustöö kõrvalt tegi ta palju tööd noortega ning tegutses mitmetes Eestile olulistes ettevõtmistes. Tema ühiskondlikult tundlik närv sundis teda tegutsema kohe kui ilmnes kitsaskoht, mis kujutas ohtu meie väikese rahva ja keskkonna iseolemisele.


Järelehüüe, millele on alla kirjutanud Eestimaa Looduse Fond, Eesti Looduskaitse Selts, Loodusring, Looduse Omnibuss, Studio Viridis Loodusharidus, Eesti Looduseuurijate Selts ja Looduskalender

Selle teate valulisust ei suuda edasi anda sõnad ega vastuvõetavamaks teha mõtted.

Ametilt geoloogist paleontoloog olid Sa eelkõige loodusteadlane ja seda selle sõna vanamoodsas ning kõige paremas mõttes. Lilled ja linnud, kivid ja kivistised – kõik nad olid Sinu tarvis üheväärselt tähtsad ja uurimist ning mõistmist väärt.

Viljaka teadustöö kõrval leidsid Sa aega ka loodushariduse edendamiseks ja looduse populariseerimiseks. Kuigi akadeemiline teadlane, aga vajaduse korral ja rahvuslike huvide ilmnedes olid Sa valmis kaasa lööma ka päevapoliitilistes looduskaitselistes
heitlustes, nii nagu Sa tegid seda kurikuulsa Nord Streami puhul.

Justnagu ebaõiglaselt palju veeretas sõbramehest loodus Su teele kõikvõimalikke katsumusi, aga loodusteadlasena peaksid Sa teadma, et looduses ei ole ei õiglust ega ülekohut, on üksnes saatuslik juhus. Loodus ei jaga elukindlustuspoliise ega võta vastu kaebusi. Aga kuratlikult valus on ikkagi...

On ainult üks lohutus ja see on mälestus Sinust, kallis Ivar – hea, hell ja südantsoojendav. Ja mälestuse kõikelunastavad hetked võivad vahel isegi surmast üle olla.

Ivar, me jääme mälestama Sind kalli sõbra ja kolleegina.

Tagasi üles