Kas teame, kuidas elavad Eestis lasterikkad pered ja neis kasvavad lapsed? Mida üldse tähendab see, kui peres kasvab lapsi rohkem kui üks, kaks või kolm? Kas lastearvukus peres on rikkus ning kui jah, siis kellele – kas perekonnale, lapsele või ühiskonnale?
Juunis alguse saanud diskussioon ajakirjanduses lasterikaste perede teemal näitab selgelt, et need küsimused puudutavad meid kõiki vähem või rohkem.
Omi seisukohti avaldasid paljud alates poliitikakujundajatest kuni lasterikaste perede vanemateni ning enam kui pooltel juhtudel räägiti rahvaloenduse tulemustest, laste arvu vähenemisest ja toimetulematusest.
Juhtides organisatsiooni, mille tegevuse üheks eesmärgiks on lasterikaste perede kaudu eestluse kindlustamine ja lastega perekonna tegeliku koha teadvustamine riigis, pean oluliseks lisada arutelule ka oma seisukoht.
Liit kui suurperede tugi
Eestis loetakse lasterikkaks peret, kuhu kuulub vähemalt neli last. Lasterikkad pered, kui suurem laste arv välja arvata, ei erine aga struktuurilt oluliselt teistest lastega leibkondadest – tavaliselt on need tuumikpered, kuhu kuuluvad mõlemad vanemad ja lapsed.
Eestis on suurperesid, kes tulevad igapäevaeluga kenasti toime, kuid leidub neidki, kellele on väline toetus suureks abiks. Need pered ei vaja alati rahalist abi, tihtipeale tunnevad nad puudust hoopis muust – lapsed tahavad käia huviringides, pereliikmed soovivad vabal ajal üheskoos midagi toredat ette võtta ja nõnda edasi.
Et suurperedele mitmesugused võimalused üles leida ning abivajajad ja -andjad omavahel kokku viia, tuleb appi Eesti Lasterikaste Perede Liit.
Eesti Lasterikaste Perede Liit on tegutsenud juba 16 aastat. Praegu koondab see enda alla pered, kus kasvab neli ja enam last, ühtekokku on nendes peredes ligi 5000 last. Lasterikaste perede liitu kuulub 18 maakondlikku organisatsiooni, kes kõik hoolivad oma liikmete ühishuvidest: korraldavad üritusi, talguid ja koolitusi, motiveerivad peresid koos tegutsema ning igapäevasest keskkonnast väljuma.
Ajal, mil peredel tuleb ellujäämise nimel üha rohkem püksirihma koomale tõmmata ning kriitiliselt üle vaadata oma niigi vähesed võimalused, on kodanikuühiskonnal määrav roll.
Näiteks sellel aastal vahendab lasterikaste perede liit ühtekokku 667 tonni Euroopa Liidu toiduabi, olles üks suurimaid abijagajaid Eestis.
Teine suur valdkond, milles oleme peresid toetanud, on laste huvihariduse toetuse maksmine. Koostöös haridusministeeriumiga toetame aastas üle 1000 lapse ringitasude kompenseerimist. Toetus on hädavajalik, sest loob eeldused laste koolivälise aja sisustamiseks sisutihedalt ja eesmärgipäraselt. Oleme algatamas läbirääkimisi ministeeriumiga, et toetuse maht suureneks järgmisel aastal veelgi.
Lasterikaste perede liit on olnud kaasatud ka lasterikaste perede kodutoetuse programmi väljatöötamisse ning osalenud hindamiskomisjoni töös koostöös Kredexi ning majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumiga. Lisaks on käsil heategevusprojekte ja kampaaniaid mitmesuguste partneritega.
Mida saab teha riik
Eesti suurperedele on peale kodanikuühiskonna toetuse tähtis süsteemne ning läbimõeldud riiklik perepoliitika.
Valitsusel küpseb uus plaan lastetoetuste reformiks. Kui kõik sujub plaanipäraselt, peaks 2013. aasta 1. juulist enim tuge vajavate lastega peredele esimese ja teise lapse toetus olema senise 19,18 euro asemel 30 eurot ning iga järgneva lapse puhul senise 57,54 euro asemel 80 eurot lapse kohta kuus.
Idee on iseenesest õige, et toetada lapsi, kes elavad suhtelises vaesuses või vaesusriskis – see puudutab paljusid lasterikkaid peresid. Siiski leian, et nutikamad hakkavad varjama oma sissetulekuid ning teises riigis teenivad pereisad ei kuulu enam leibkonda. Vabaabielus elavad täiskasvanud samuti mitte.
Praegu saavad toimetulekutoetust taotleda pered, kelle sissetulek kuus on esimese pereliikme kohta 76,70 eurot ning 61,36 eurot pere teise ja iga järgneva liikme kohta. Toimetulekutoetuse arvutamisel arvestatakse sissetulekute sisse ka lastetoetused. Õigem oleks seda aga mitte arvestada. Kuidas siis sellises olukorras käitutakse – üks ametnik määrab toimetulekutoetust ja teine vormistab peretoetust?
Teisalt ei kujuta ette olukorda, kus vanemad kulutavad iga kuu sotsiaalameti uksi, et saada seda lisaraha. Ainuüksi bussipilet vallakeskusesse maksab rohkem kui toetus, lisandub vajalike paberite hankimise närvikulu ning pidev pere eelarve laiali laotamine ametnike ees. Märkimata ei saa jätta ka personali lisakulu, sest praegused sotsiaaltöötajad on niigi ülekoormatud.
Üks võimalusi oleks vanemal teha kord aastas avaldus sotsiaalkindlustusametisse, jättes kõrvale skeemid sissetulekute arvutamise kohta, sest siis on see juba lapsevanema vastutus ja sisetunde küsimus.
Kogu ühiskonna rikkus
Eelmainitu kõrval on siiski esmatähtis pere ise, toimiv partnerlussuhe mehe ja naise vahel ning turvaline ja arengut soosiv kasvukeskkond lastele. Selle loomisel ei saa aidata kodanikuühiskond, omavalitsus ega riik.
Igapäevarutiini ja töötempo keskel ei tohi unustada rõõmu ja rikkust, mida toovad meie ellu lapsed.
Need igapäevased emotsioonid ja suhted pereliikmete vahel on hindamatud ning loovad väga tugeva kapitali, et needsamad lapsed oleksid aastaid hiljem oma lastele parimad vanemad.
Lasterikkale perele ei ole kõige tähtsam rahapatakas lauanurgal. Olulisim rahast on see, et ühiskond ei vaataks kõõrdi, kui vanemad oma kuue, kaheksa või kümne lapsega tänaval ringi käivad. Nad vajavad tunnustust ja positiivset suhtumist. Arvestades Eesti negatiivset iivet, peaksime oma väärtushinnangud ja hoiakud tõsiselt üle vaatama. Alustada saab meist igaüks juba täna.
Kõik, kes vähegi hoolivad ja kellele läheb korda lasterikaste perede olukord, on oodatud kaasa mõtlema rahvusvahelisel konverentsil «Lasterikkus – kas tõeline rikkus?». Konverents peetakse 20. ja 21. juulil Tartus Dorpati konverentsikeskuses.
Kahe tööpäeva jooksul mõtleme koos, kuidas lasterikaste perede olukorda Eestis paremaks muuta, ning paneme kokku «Heade mõtete kogumiku», mille läkitame valitsusele.
Tähtis on, et hoolivad inimesed ühendaksid jõud, et märkaksime oma riigi tõelist rikkust, milleks on lasterikkus.